Vidinaid vaagides

Ehetest.
Lugesin ja jäin mõtlema oma väheste vidinate üle.
Enamasti kannan ma neid pikaajaliselt.
Et mis külge on pandud, see sinna ka jääb. Päevadeks, kuudeks, aastatekski.
Sagedast igapäevast vahetamist seega ei harrasta.
Lisaks metallidele on olnud ka nahka ja nööri ümber käe.
Kingitud vidinad.
Tähendusega kingitud vidinad.
Niisama toredad vidinad.
Isetehtud vidinad.
Ja vidinad, millega on kaasas Lugu.
Oli 1 käevõru, mille tuttav noormees ise sepistanud oli.
Ühe sõrmuse viilisin-saagisin ise propaanipudeli võrgust (saage sellest nüüd aru, kuidas tahate, oli selline pronksikarva torujupp). Luust risti viilisin ka ise heegelnõela sabast.
On kingitusi sünnipäevadeks.
On 1 sõrmus, mida keerdudest katkimurdununa veel aastake nahkkottikesse õmmelduna kaelas kandsin.
On emotsionaalsete väärtustega vidinaid.
On vähem meelelisi.
Oli juhus, kui inimese kingitud sõrmuse suurmaja aknast välja lennutasin. Ka hing sai vabaks.
Enamasti ei taha ma anda (enam?) asjadele väärtusi, fataalseid.
Asjad kaovad.
Mu praegused on kingid just selle klausliga, et ei midagi siduvat ega kohustavat, lihtsalt...
Ja just selle pärast on nad kallid. Mitte kui asjad. Asjad võivad kaduda. Vaid seepärast, et sidumine pole asjas ega käsk, vaid vaba tahe.
Ja mõnikord saab mõne vidina aeg lihtsalt otsa.