Soomemaa rattatuur '12 Vol 6

*

6.august, esmaspäev

Ärkasime varakult ja lappisime kohe telgi kokku.
Ei, meie pole telkinud! Noh, sääsevõrgu ülestõmbamine telgikaarte alla ei kvalifitseeru ju telkimiseks!
Tegin kiire veeprotseduuri. Vesi oli soe ja kivi talla all ei vajunud.
Hommikusi Hülgeid ka ei olnud.
Tuli hoopis prillide ja kumikutega mees, kes asjaliku näoga veest proovi võttis.
Riietuskabiini seina peal oli silt, et vees on miskit kahtlast värki ja vetteminek omal vastutusel.
Proovivõtja mees kadus sinna, kust tuli.
Meie hommikutoimlesime, nagu ikka.

Siis tuli koristusbrigaad ühe noormehe esinduses. Me kohe ausalt, et pole telkind! Tema aga mokaotsast, et igasugune kämpimine on keelatud tegelt. Aga mis tal sellest!
Lobisesime veidi. Ta tõi uued puud, tühjendas prügikastid, viis kempsu paberit etc.
Meie samal ajal pakkisime omi kodinaid.
Koristusbrigaad ühe mehe esinduses sai oma tegemistega toime ja soovis meile hääd reisi.
Me siis asusime Teele.
Vesi kahel pool, paremal mage ja vasemal soolane.
Ilm oli soe ja ärgitas ujuma.
Tee ääres oli hoiatusmärk ja siis soolasest kaldast magedani üle tee kulgev paadiveo ehitis. Nutikas!

Tee ääres väike paadisadam ja miski huvitav agregaat, mis koosnes ujuvpraamist selle sisse meisterdatud aukudest.

Aukude põhjas puust restid.
Ei osanud nende otstarvet välja mõelda, ehkki mõte kandus korraks õiges suunas.
Kindla lahenduse tõi jalgrattaga proua, kes pakiraamilt vaibad maha laadis ja nendega parvele asus.

Et siis vaibapesukoht.
Teisel pool teed hulpis poil üks roheline ellujääja.

Miks aga kaablipost jalgupidi vees oli, ei saand aru.
Möödusime teisest lüüsist. Saarestikule-reservuaarile oli tiir peale tehtud.
Lüüs oli umbes-vist mingi selline süsteem, et kunagi oli kõik vesi üks, kuid siis eraldati ja allikad tegid sise-veekogu magedaks. Eks tolle kaitsmiseks olid ka kõik need keelumärgid rannal. Aga kuna kuidagi peab vett tasandama või segama või midagi, siis selleks need lüüsid.
Või midagi sellist.
Käisime ujumas ja jätkasime soojas suves Teed.

Järjekordne iseteenindus-müük. Sedakorda majapidamise kõrval kuuris.
Lisaks kaubale oli letis ka rahakarp, kust ise said sobiva vahetusraha tagasi võtta.
Ja see karp polnud teps mitte tühi.

Võtsime kotitäie herneid ja lobisesime veidi õuele saabunud peremehega.
Veidi edasi väike pood-kohvik.
Võileiblesime ja nahistasime herned ära. Saarestik oli silmale ilus vaadata ja rahulik sõita.
Reisijuhi teest veidi kõrvale jäi Pyhämaa. Läksime vaatama.
Tasus minekut.
Kõrvuti vana ja uus kirik.
Vana madal ja puust ja seinamaalingutega.

Vana kirik ehitati 1642. Joonised on pärit u 1660. Uus kirik ehitati 180.. millegagi, kuna eelmine jäi liiga väikeseks rahva jaoks.

Vägev rahvas, kellele kirik väikseks jääb!
Aga, ilma kellatornita ja täitsa meiemoodi kirikud ju.
Vanas kirikus on korra nädalas õhtupalvused ja seal toimub ka palju laulatusi. Kõneles noor neiu, kes giidi rollis ja teadja.
Uus kirik oli nagu ikka. Laevad laes ja kangastes.

Saare värk ja merelähedane asi.
Südamlik.
Sümpaatne koht.
Tagasi väikse kaarega Teele.
(Üks patune mõte seda pilti vaadates. Kirik on kui trollibuss, istud pingil ja vaatad tuleviku saabumist, akna taga aga praegune hetk...)
Kirikud vaadatud, käisime veidi ka sildi järgi pagarikoda otsimas, kuid ei leidnud.
Sama teed pidi tagasi ja siis edasi :)

Saaremaa tuuril nägime ema ja last

Ja Soomemaal Raulios leidsimegi isa üles. Valvas viljapõldu.

Õhtu hakul ja kiirustamata jõudsime Pyhäranta'sse.
Kogudusehoone ja kirik. Väga huvitav kirik. Kividest ja torn ühes nurgas.

Saime ka sisse kaeda. Võtsime ümbritsevast surnuaiast joogivee.
Ja kiikasime üle kirikuaia, et sobiv rohuplats kuni veekoguni.
Sõitsime läbi asula randa. Seal oli väike paadisadam ja ujumiskoht.
Selle me võtame, otsustasime. Keelavaid silte polnud.
Mööduv proua, kes lilledega surnuaiale suundus, oli jutukas ja lahke, soovitas ujumiskohta ja lausa ütles, et siia võib ka ööbima jääda. Loomulikult oli kohal ka kemps ja riietuskabiinid.
Käisime veel korra poes varusid täiendamas ja tulime sadamasse kokkama.

Kokatud, toitutud, mõni riidetükk pestud ja lenksule tuule ja löömava päikese kätte kuivama pandud.
Peesitasime lõõmavas kuumuses, jälgisime laineloksu ja tegime kaartide kohal plaane.
Kui niiskus tõusma hakkas, läksime ujumiskohta sealsamal kõrval. Telgi jaoks kohta polnud mujal, kui sadamas paar rohuplatsi. Ujumiskoht oli kiviklibus.

Aga võtsime ja lõime oma sisetelgi üles ühte kahest riietuskabiinist.
Hülgeid nagu polnudki, seega istusime niisama katusealuse-esisel trepil ja vaatasime loojuvat päikest.
Siis läksime tuttu.
Mitte veel päris uinununa kuulsime rattaid rannale tulemas. Piilusime läbi telgivõrgu.
Veel 2 rändurit, kes varsti lahkusid.
Uinusime.

Läbisõit 52 km.

*