Soomemaa rattatuur '12 Vol 5

*
Ikka veel 4 august, laupäev

Turu toomkiriku ees pakkisin ära Kuningatee reisijuhi ja võtsin välja Lääneranniku oma.
Tee jätkus.
Meil oli nädal aega, piletid laupäevaks. Mida sai muidugi vajadusel muuta.
Kaks lindpriid, kogu vara pakiraamidel ja ratastel, väntasid läbi jaheda tuule uuele Teele.
Ouluni oli reisijuhi järgi u 1000 km. Piisavalt.
Aga et Naantalis olime juba käinud eelmise aasta reisiga, otsustasime lõigata otse Mynämäki'sse.
Kümmekond kilomeetrit Turkust väljas vaatasin talla alla.
2 aastat vanad Eccod, mu eeslike! (Loe: my ass!)

Oli selge, et nendega ma reisi lõpuni vastu ei pea, tald pudeneb alt ära. Olid kaasas muidugi ka tossulaadsed asjad, kuid rihmik tundus jalasõbralikum.
Seega uurisime lähimast keskusest jalanõudepoodi. Saadeti meid veidi eemale asuvasse kaubanduskeskusesse. Veidi eksimist ja kohal. Jah, palju poode ja suured allahindlused. Soomes tähendab allahindlus 50-80% alghinnast, No et ikka korralikult.
Proovisin üht ja teist paput. Need, mis kohe väga meeldisid, neid polnud alles jäänud minu numbrit. Võtsin siis lõpuks ühed pole-vigad.
Ja panin pakiraamile.
Nüüd võisid vanad rahus laguneda.

Jakobitee palverändurite tervituseks

Läbisime Raisio ja Masku. Kenad kaubamärgid oma tootmishoonetega.
Vaiksed asulad ja laupäevane laiskus.
Eksisime, jõudsime taas Teele.
Suure sõidutee kõrval sõitmine oli väsitav. Just peale, mitte jalgadele.
Õhus oli sügist.

Helsingi läheduses olid viljapõllud rohelised. Nüüd hakkas üha rohkem silma küpset kollast.
Oli hea tunda end osakesena ajaloo teel. Vanad kirikud ja need vaimuna Teel olevad kunagised reisijad.
Iga kiriku ümber on surnuaed. Ja igas surnuaias on mälestusmärk vabadussõduritele.
Igas.

 Mynämaki'le liginedes hakkasime ööbimiskohta otsima.
Staadion. Frisbi, vaese-mehe-golf, pesapalli ja muud staadionid. Frisbi korvid-rajad olid domineerivad. Mängijaid oli ka. Kotiga kaasas hunnik taldrikuid ja igasugusel maastikul korvikesed.

Luurisime noor-nais-pesapalluritest mööda ja jõudsime miskise torni alla. Taldrikud otseselt ei ähvardanud ja niidetud plats oli täitsa olemas. Avalik ruum.
Panime telgi püsti.
No et kui on kellelgi ütlemist, siis meie kavatsused on väga läbinähtavad.
Kellelgi polnud ütlemist.

Frisbitajad ja tervisesportlased toimetasid omi toimetusi ümber meie.
Meie tegime õhtusöögi ja kuidagi väss oli olla.
Öö oli jahe.

Läbisõit 52 km.

*

5. august, pühapäev

Ärkasime vara.
Ja oligi hea, sest täpselt 6.50 pühapäeva varahommikul pandi valjuhääldid staadionil poplaulukesega üürgama.
SEE oleks olnud rõve äratus.
Aga meie olime juba ärkvel ja kolistasime läbi külma kaste telgi siseküljel ja murul vaatama, mis toimub.
Toimus toimetamine miski ürituse tarbeks. Muusika õnneks summutati.
Hommikused toimetused, kahelt poolt märja telgi kuivatamine ratastele laotatuna. Niiskeks jäi ikkagi. Ei aidanud ka eelnev hoolega lapiga kuivatamine.

Staadionil algasid tüdrukute pesapalli võistlused.

Kodinad koos, liikusime peahoone juurde.
Leidsime riietusruumi, mis lahti oli. Ja seal oli saun ja dush. Ja kõik riietujad olid väljakul.
Taevast vahtides ja me-siin-lihtsalt-niisama-nägu tehes panime rattad silma alt ära ja hiilisime rätikutega pessu.
Korralikult kasituna (priirändur teab korraliku pesu väärtust!) täitsime veel pudelid joogiveega ja jätkasime Teed.
Vanad rihmikud rändasid prügikasti.
Mynämäkis oli kirik. Kirja järgi Turu toomkiriku järglane. Sissepääsu lubati 10-16. 10.15 oli kirik lukus. Läksime lähedale bensukasse ja võtsime joogid. 10.40 oli kirik ikka veel lukus.
Olin rahuolematu.
Liikusime edasi Vehmaa suunas.
Ilm oli soe. Päikse tõustes läks soojaks.
Vehmaas oli muuseum. Kiviraidurite kuulus piirkond.

Ma ikka veel ei mõista, mis asendis neist mini-voodites magatakse.
Hoovis olid Ahvenamaa lambad - ei puskle ega hammusta. Osavasti susklesid oma sarvpeadega läbi võrestiku sisse-välja ja olid äärmiselt sõbrad-ärakasutajad.

Kõrvalhoones oli skulptorite-kivitöötlejate pärusmaa jäänukid.

Soomemaa on tükk kaljut.
Ja kivi on tema olemuses ja tugevuses ja jala all.
Ja vesi on tema pärisosa.

Vabatõlge: Hommikul läksime tööle, kõigil ei  olnud jalgratast. Siis kõndisid 10 kilomeetrit tööle ja oli raske tööpäev ja siis 10 kilomeetrit tagasi, nii et väga pekki ei saanud minna.
Vot niimoodi elati.

Mõne kilomeetri pärast Vehmaa kirik. Kinni. Kuid kõrval oli suvekohvik-kirbuturg. Väga õdus paigake joogi-koogi nautimiseks.
Lokalahtis oli vahelduseks puukirik sindlitest kellatorniga. Ja isegi sisse pääses hoonesse.

Olime taas mere äärde välja jõudnud ja suundusime edasi Uusikaupunki suunas.
Enne linna nägime ujumiskoha suunaviita. Keerasime näidatud suunas ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Et jõuda randa, milles keelas silt kõik tegevused peale wc kasutamise ja ujumise. Tulime sama teed pidi tagasi.
Päev oli olnud pikk ja tekkis juba igatsus ööbimiskoht leida.
Sõitsime sisse Uusikaupunkisse ja vaatasime üle sadama. See oli suur ja lage ja linnapark ei pakkunud samuti turvalist telkimiskohta.
Läbisime linna, ikka veidi eksides ja vanalinnas tiirutades.
Edasi veel üks ujumiskoht, ikka nendesamade keeldudega.
Keerasime saarestikuringi peale. Nägime tee ääres iseteenindus-müügikohti.

Süsteem on lihtne - võta kapist pakutud proviant ja jätad hinnakirjas olev summa rahakasti.
Võtsime kurki ja tomatit.
Edasi tuli tamm ja veereservuaar vmt. Ühele poole teed jäi mage, teisele soolane vesi.
Ja veel üks ujumiskoht. Sildiga

Aga. selles ujumiskohas oli grillimis-varjualune.
Ja selle me võtsime.

Laotasime oma varustuse pinkidele ja ei lasknud end segada ujujatest.
Siis aga tulid reipad vanurid ja tahtsid grillida.
Kolisime ühele poolele ja jätsime teise neile.
Tegime oma õhtusöögi ja tuterdasime rannas.

Linnupere tegi oma ellujäämisharjutusi.
Vanakesed tossutasid maisi ja vorstikesi, salatid kenasti korvikestes kaasas. Ei ühtki veini.
Vahva seltskond tegelikult.
Varsti siiski korjasid omad kodinad kokku ja läksid. Ujujaidki polnud enam.
Laotasime matid-magamiskotid pinkidele. Panime soojalt riide ja üritasime magama jääda.
Sääsed ei lubanud.
Vilistasid esimesed juhuslikud oma teised sugulased kohale ja muudkui sumisesid hullumoodi ümber pea, ei last ninagi hingamiseks välja torgata.
Kannatasime pooltunnikese.
Siis lõime põrandale sisetelgi püsti ja pugesime sisse.
Oli soe ja sääsevaba.

Rataste alt läbi käinud 74 km.

*