30.07, esmaspäev
Hommikuks oli vihm vaibunud ja ilm oli päikseheitlik, kuiv ja soe.
Tõmbasime telgikatte kaamerate ette kuivama ja toimetasime omi hommikusi toimetusi.
Pakituna otsustasime siiski enne Teele asumist surnuaiast läbi käia. Et veeanumad täita.
Vesi ent oli liiga ahvatlev, ja Udupea otsustas teha pea-, mina ihupesupesu.
Seebitatud peaga kraani alla kummardudes palus Udupea oma särki turja pealt tagasi tõmmata.
Särk ütles kärrr.
Kahju, mainis peast tilkuv Udupea rätikut otsides. See oli mu lemmiksärk juba kümmekond aastat.
Üritated jalutavate inimeste ees nägu teha, et me siin niisama vett siristame, otsustasime siiski ujumiskohast veelkord läbi käia.
Esmasba hommik, ehk on rahvast vähem kui õhtul.
Rand oli tühi.
Tegime seebitatult näkki ja saime puhtaks. Siis lobistasime eelmisel päeval läbihigistatud riietele kergenduspesu. Ja siis vaatasime kaarti ja õppisin pähe lähemad kilomeetrid. Siis panime puhtad riided selga ja tunduvalt parema enesetundega sokutasime märjad riided pakkide otsa kummide vahele tuulduma-kuivama. Ja kui olimne juba sündsa väljanägemisega, tuli Hommikune Hüljes ehk tädi ujuma.
Hommikused Hülged on nähtus. Igas ujumisrannas, kus mina Soomes ööbinud olen (ja ma ikka mõnedes olen), ilmuvad õhtuti ja hommikuti kohale naisterahvad. hommikumantlites ja trikoodes.
Tulevad, asetavad omad üleriided riietuskabiini või rannale. Hoolimata vee temperatuurist. Nad tulevad, teevad oma suplusringi vees ja lahkuvad. Alati naised. Alati oma ringi suplemas.
Igatahes peale ülivajalikku hommikust veeprotseduuri asusime Teele.
Värskete ja vabadena.
Veidi tõuse ja langusi.
Ja siis tuli vääramatult teelõik kiirtee ääres, umbes 6 kilomeetrit. Ja see oli JUBE!
Mööduvad rekkad tõmbasid looduslikule tuulele lisaks veel sellise sahmaka ja vibra, et ratas laperdas kui leheke sügisel. Valida kukkumine teeäärsesse kraavi või rataste alla.
See oli ebameeldiv. Teadupärast mäest üles liigub ratas aeglaselt, tunduvalt aeglasemalt kui auto. Alla minnes aga tahaks veidi ruumi, et mitte iga kivikese pärast kummuli käia, et oleks manööverdamisruumi.
Oli, mis oli, aga lõpuks saime kiirteelt maha. Turvalisse vähesõidetavasse metsateele. Täitsa märgistatud teele.
Ilm oli pilves ja kohati tibutas.
Tiira-taara kõrvalteid pidi jõudsime edasi. Kaardid, ka keskkond oli kakskeelne, tugevalt rootsi poole kaldu. Tõusud ja langused kogusid end. Maa oli kokku pressitud ja kortsus, mille harjadel väntasime.
Läbi vihmasabinate Mustio/Svartå tööstusalale. Tammid jõel. Vanad tehastejäänukid. Hotelliks tehtud. Tornid ja müürid. Mõis oma imekauni aiaga. Kirik serval.
Igal asjal oma Lugu.
Väntasime veidi edasi ja leidsime söögimaja. Misiganes nimega see oli - restoran või kohvik.
Parkisime omad rattalised verandale vihmaohutusse ja võtsime kohvi-õlle-suupoolise.
Meeldiv koht oli.
Aga Tee kutsus ja me läksime edasi.
Koht oli vana ja armas. Linnake põhjalikult madal ja tihe. Tiir linnale peale, poest läbi (nagu ikka, kui poode tee peale sattus), ja taas edasi. Udupea otsis kärri-teinud pluusile asendust, kuid selles linnas sel päeval polnud antud.
Möödusime tõustes ja langedes mõnestki huvitavast kohast. Siin sai laskuda kardilaadse asjaga ja talvel ehk ka suuskadega.
Teeäärtes oli kohati näha rattatee märgistusi. Mitmesugustel postidel.
Mõnikord olid nad selgemad, teinekord ilm kätte jäänumad. Ja alati ei saanud aru, kas suunav silt just MEIE rajale suunas.
Aga palju enamatel kordadel olid nemad, enamasti vaid pealekleebitud noolekoht märgata, abiks õike Tee leidmisel.
Nagu luuremängu mängiks :P
Meie sombune tee aga tõi meid Pohja/Pojo'sse. Asulasse, kus silt näitas ujumiskohta kiriku ligidalt. Sinna keerates märkasime veel palju silte. Kohale jõudes tegime järelduse, et nädalalõpul oli antud kohas olnud suurem festival ja igat silti ei maksa uskuda.
Aga ujumiskoht ehk rand oli.
Ja seal esinemislava, mille kõrval sobiv platsike telkimiseks.
Kolmandik-tosin mehi lammutasid lava.
Meri loksus lainetena.
Ja õhtu oli käes ja meie otsustasime jääda!
Kõigepealt tegime süüa. Möödudes poest olime hankinud vajaliku ja tuulene õhtusöök sai pannile kartulist-seentest-aedubadest. Lisanditega. Korradi maitsev!
Meie lõime telgi püsti, kui tundus juba liiga tuul ja piisavalt hilja olema.
Telk püsti, asjad sisse ja tiir ümbruskonnas.
Jah, ülevee nähtud telgid olid alles.
Oli esmaspäeva õhtu. Enamus telke olid vettinud ja fliistekke-patju-magamiskotte sisaldavad. Ega me omas vaatluses väga marodööritsenud. Eelmine öö oli päris korralik sadu olnud. Sellele eelnenud ööl samuti. Ok.
Oli ka eile-kasutuses-olnud higistamistelk.
Jäänud vaid raamid ja palakad. Ja pooleldi söödud arbuusid. Ja .. poolikuks jäänud koht!
Tiir tehtud, kobisime oma telgi juurde.
Ja siis naasesid töömehed.Ja hakkasid lava maha võtma. Suure jutu saatel.
Aga meie olime väsinud ja teineteist lammutajatega me ei seganud ja nii me uinusime.
(Oleme tähelepandamatud atraktsioonide vahel)
Jalgadesõtk 53 km.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar