Soomemaa rattatuur '12 Vol 3

*
31.juuli, teisipäev

Tuul ja jahedus.
Lava oli kadunud. Inimesed olid kadunud.
Käisin kangelaslikult veeprotsetuure teostamas. Vesi oli mage ja soe.
Kodinad kokku peale hommikueinet ja jätkasime Teed.
Kruusatee pea olematu liikluse ja üsna äkiliste ja kõrgete tõusude-langustega. Vähemasti huvitav!
Päikse käes läks ilmgi päris soojaks.
Umbes lõunaks jõudsime Tammissaari/Ekenäs'ini. Nägime tõstetavat silda, mis laeva läbi lasi. Noh, nagu ma neid Leningradis näinud olin. Autod ootasid viisakalt, kuni sild langes.
Tammissaaris oli suur jahisadam ja mõnus väike vanalinn, kus ühes hoovikohvikus mõnusalt veidi peesitasime kohvi ja koogi seltsis. Udupea otsis spordipoes oma purunenud särgile asendust, kuid ei leidnud.
Keerasime Hanko poole. Pidavat ilus koht olema.
Hanko on selline poolsaare moodi poolsaar, õigemini linnake selle saare tipus.
Tuul oli tugev, valisime ikka võimalikult merepoolsed teed. Ühes einepausiks valitud ujumiskohas oli tuul nii tugev, et viis võileiva hamaste vahelt. Midagi, mis polnud piisava raskuse all või noaga laua küljes kinni, ei tohtinud käest lahti lasta. Kohalikud ei teinud tuulest välja, suplesid rahuga meres. Hülged!
Mägine pinnas hakkas saare tipu poole jõudes asenduma laugemaga.
Läbisime militaarala. Kuulsime laske. Hoiatussildid soome-rootsi-vene-inglisekeelsed. Et siin on skaudilaager ja seal on polügon ja kolmandas kohas käivad õppused. Sõdureid ei näinud, kaevikuid ja punkreid ja skaute aga küllalt.
Linnale lähenedes oli hoopis selline mälestusmärk,

mis teatas, et siin puhkab 453 nõukogude sõdurit, neist 267 tundmatut.
Hankos oli sõjavangilaager neljakümnendatel, sealt siis need maetud.

Olime sõitnud pika maa ja väsimus hakkas peale tulema.
Luusisime rannaäärt pidi linna. Ujumiskohtades olid telkimist keelavad märgid. Huvitav! Asjasse tõi selgust sildike, mis teavitas miski taimestiku kaitsealast. Samblik vist.
Ujumiskohti ent oli mitu ja umbes kolmandas me enam silte ei näinud.
Rand oli liivane-kiviklibune, kõrval suured kaljumürakad.
Ilus oli see linn küll!

Tuterdasime linna peal, käisime toidujahil poes enne selle sulgemist ja otsisime kohta telgile. Rannad tundusid kuidagi väga avalikud või telkimiskõlbmatud, sadamad olid samuti sobimatud.
Lõpuks naasesime juba vaadatud rannaribale ja leidsime meeldiva varjulise niidetud heinaga kohakese ühe kasvava ja ühe langetatud puu varjus. Tuulevaikuses.
Üle tee, piisavalt lähedal ja kaugel, olid ka käimlad. Kohustuslik osa ujumiskohast. Puhtad, paberiga ja igati kasutamiskõlblikud. Oluline pisiasi.

Vaade telgist linna poole.

Majad ei häirinud meid ja tundub, et meie ei häirinud neid ka. Ligidal oli supelusmajake, kuhu Hülged rataste-autodega tulid, sisenesid oma võtmega ja väljusid otse merre.
Tegime õhtusöögi ja saigi päev läbi. Võrkpalli mänginud noored läksid ära ja me vajusime unne.

Läbisõit 72 km.

*
1.august, kolmapäev

Toimetasime tasapisi ärkamisjärgselt. Möödujad ja rannakoristajad tervitasid ning naeratasid.
Taevas kiskus pilve.

Esimeste piiskade panime kiiresti telgi kokku. Vihma eel on 2 varianti - telk kähku kokku, et see kuivaks jääks või telk kähku püsti ja hüpata ise koos kottidega sisse, et kõik muu peale telgi kuivaks jääks. Õhtul on parim teine variant, hommikul enne Teed aga esimene.
Siis käisime vaatasime Maailma Lõppu ehk kõige tipumat tippu sel poolsaare moodi poolsaarel. Ei olnudki vaid lage vesi, olid laiud ja saarekesed ja linnud hoopis.

Sama teed pidi tagasi minna, nagu reisijuht soovitas, tundus ikka väga igav. Nii valisime rattateede kaardilt hoopis poolsaare moodi poolsaare teiselt kaldalt üle saarestiku Tee.
Võtsime sadamast veepudelid joogivett täis ja muudkui edasi!


Tema jäi meist Hankosse.

Läbi linna, üle raudtee, mööda kämpingust (kus usina luuramise tulemusena EI leidnud avalikku hinnakirja tutvumiseks) ja mööda metsateed. Veidi valesti kaarti lugedes veidike eksimist ja siis üle silla saarestikuteele. Algasid tõusud ja langused. Imeilusad vaated tee ääres. Kruusatee ja metskitsed. Vihmapihud ja päike.
Jõudsime Tenhola/Tenala'sse. Vahepeal olime taas jõudnud reisijuhi poolt määratud Kuningateele koos vastavate märgistustega. Tenholas oli u 1300 aastal ehitatud kirik.

Ümber kohustuslik surnuaed. Võtsime veepudelid täis ja jalutasime ümber kiriku. See oli avatud.

Kiriku kõrval oli WC. Ja seal oli soe vesi. Mis tähendas kiiret peapesu ja enese kerget kasimist. Sest mine tea, millal jälle saab.
Poes oma toiduvarusid täiendanud ja infotahvlilt lähiümbrusega tutvunud, sõitsime edasi. Esimese ujumiskohani. Ja see oli liiga ilus, et edasi tundmatusse minna.

Kell oli küll alles nelja paiku, kuid lõime telgi püsti. Tuul oli paras, päike soojendas, suur muruplats oli niidetud paljajalasõbralikuks. See kõik lõhnas Suure Pesupäeva järele. Kuna pidevalt oli mõni Hüljes või Hülgepoeg vees, läks seekord kasutusse igaks-juhuks kaasavõetud trikoo. Ja ma käisin ujumas (loe: hädapärane ihupesu). Udupea seisis varbaidpidi vees ja keeldus nii külma vette tulemast. Tegelt polnud vesi üldse NII külm.
Siis läksime pilliroo vahele ja pesime puhtaks kõik riided, mis vähegi pesemist soovisid. Isegi rihmikud pesin puhtaks. Kuna võrkpalliplatsi võrku ei oleks ilus olnud okupeerida oma pesuga ja kuskilt ei paistnud piisavalt sobivas kauguses asetsevat kahte puud, kombineerisime kuivatusrestid ratastes.

Puhus tuulekene soe, vedasime kuivatusrattaid päikese järgi platsil ja lebotasime niisama ;)
Õhtul tegime korraliku söögi - keedukartulid (mereveega, pole soola juurde panna vajagi) ja lihakonserv kastmega, salatiks värske tomat. Ülimaitsev!
Siis istusime rannas ja vaatasime, kuidas kohalikud Hülged suplevad ja võrku mängivad. Jõime teed ja nosisime küpsist.
Magamamineku ajaks oli pesu kuiv ja õues hakkas niiskeks tõmbuma.

Vändatud 50 km.

*