Soomemaa rattatuur '12 Vol 1

*
Kuna Saarema tuuril sai Tee enne otsa kui aeg, siis otsustasime teise retke ette võta rajal, mis ajast pikem.
Helsingist mööda rannikut Turku, Porri või Oulu. Oleneb, kuidas jõuab.
Kaardid olid head ja täpsed.

28.07, laupäev

Poolekahesele laevale pisukese hilinemisega ja piirete vahelt pugemisega. Saime kohe laevale, parkisime rattad ja paari tunniga olimegi Länsisatamas.
Ilm oli suviselt soe ja teadsime ees ootamas sauna.
Vaikselt, otsitud teid pidi ja eksides suundusime sõprade juurde Espoosse.
GPS on nõrkadele! Tugevad kasutavad paberkaarte ja eksivad!
Võimalusel hoidusime suurtest teedest, kasutades ratta- või kõrvalteid.
Lautasaari rattakaart tehes tuterdasid rannas ringi valgepõsk-lagle kutsikad.
Siuksed hatused :)

, l

Miski kolmanda teeküsimise peale sattusime puhta eestlase peale, kes küll ei osanud eriti adekvaatselt oma asukohta määrata. Ei, täitsa kaine oli, aga suunad olid tal eneselgi veel segi. Usaldasime siis juhiste asemel sisetunnet, mis osutus õigemaks.
Nii, tiira-tara mööda ratta- ja terviseradasid jõudsimegi Lahkesse Majja.
Lõime oma telgi hoovi üles ja nautisime hüvesid - süüat-juuat-sauna.

Juttu jätkus kauemaks ja uni tuli magus.
Öösel hakkas Suurte Sõjamasinate Muusika ehk tehnopark. Vähemasti helides.
Unise peaga ei taibanud mürinaid ju tühipaljaks kõueks pidada.
Valgusemäng käis asja juurde. Ja siis tuli Suur Sadu.

Läbitud rattal 26 km.

*

29.07, pühapäev

Poed avatakse Soomes kell 12. Enamus neist.
Ärkasime tasapisi, sadu oli vaibunud.
Pererahvas toitis meil heldelt hommikuselt kõhu punni ja andis veel teelegi üht-teist moonaks.
Miski pealekümmet olime telgi kuivatanud (hea telk, peab vihma!), kotid pakkinud, teekonna umbes määratlenud ja valmis Teele asuma.
Plaan oli algul läbida Kuninkaantie ja sealt edasi, niipalju kui jõuab, Länsirannikonreitti.
Umbes 10 aastat tagasi oli Soomes rajatud märgistatud rattamatkarajad. Tükki 6. Olen neist kahel juba sõitnud, eelmisel aastal Helsinkist Jyvaskyllä. (Ei, õige! Eelmine suvi tegime Turu saarestiku ja Ahvenamaa tuuri! See oli siis ikka üle-eelmine suvi...)
Lühidalt: on märgistatud rajad kampaania korras. Kuid. Keegi pole märgistusi uuendanud, nii et kümnekonna aastaga on ilm nendega teinud, mida tema ikka nendega teeb. Ometi on täiesti kasutatavad  koos radadega tehtud rajakaardid väikeste tutvustavate tekstidega raamatukestena. Et leiaksid raja äärest ka kultuuri- ja majutus-toitlustuskohakesi.
Stiilinäide.
Ja lisaks konkreetsete teede kaartidele olime varunud Helsinki raamatupoest (kust ka eelnevad) täpsed Soomemaa rattakaardid. Olime piisavalt varustatud.
Et eksida :)

Aga oli pühapäeva hommik ja meie oma väikesest kõrvalpõikest sihtisime otse Espoonlahte suunas, kus ühtisime Kuningateega, vana ajaloolise postiteega.

Ilm oli soe, lausa palav. Seljal nirises vesi ja kuumus mattis hinge. Mida kõrgemal päike,s eda enam.
Üle Espoonlahti silla jõudsime mälestusmärgini, kus saime teada, et selline osa Soomest

oli lepinguga Venemaale renditud.viiekümneks aastaks. Asjade käigus aga jäi aeg tunduvalt lühemaks. Selles piiskonnas oli näha vene militaari jälgi.

Kõrvalisema sõidutee kõrval oli korralik rattatee. Ja nii ikka kohe päris pikalt.

Kirikud. Soome kirikud. Mis on enamasti sellised kõrge viiluga suurtest miski-kividest laotud, kõrval eraldi kellatorn.

Kirikuhooned on veidi varieeruvad, kellatornid kõik erinevad. Sisse pääseb vaid mõnesse üksikusse. Pea alati on kirikuaed ka surnuaed. Mis rändurile võrdub veega.
Aga et siis need kirikud.
Mõne päeva pärast, kui tuul oli end piisavalt ja pidevalt näidanud end igast kuuest suunast (alt, pealt, paremalt. vasakult, eest ja tagant, lisaks liitvariandid), sain valgustuse osaliseks - sellises tuules polegi võimalik kõrge torniga kirikut ehitada! Kummuli käiks kogu kupatus!

Tee kõrval laiusid rohelised ja kollased viljapõllud. Mõned külad.
Kuldsed väravad.

Arvata omanik istus rahulolevalt kõrval ja tervitas. Majad olid tee ääres kobarati koos, ei miskit hajaküla.
Majad ja õued olid äärmiselt hooldatud ja kaunid.
Kulgesime vee nirinal seljal muudkui edasi. Tasapisi ja jaksumööda.
Virkkala kõlbas ööbimiskohaks kaardi järgi. Ujumiskoht ja kirik.
Ujumiskoht oli väga ülerahvastatud, mis polnud ka üllatav ilmastikuolusid arvestades. Telgi jaoks kohta ei näinud. Kulgesime tagasi keskuse suunas. Piilusime kirikuõue, läbisime pargi, silmad muudkui telgikohta otsides. Mõnigi plats oleks loosi läinud. Jõudsime koolimaja juurde. Selle ees olid noored rollerite-ratastega, maja tagune aga teavitas siltidel valvekaamerast ja oli tühi.
Lõime telgi püsti.

No et kui kaamera või kogukond märkab ja kellelgi ON midagi ütlemist, siis meie kavatsused on läbinähtavad. Tulgu ja öelgu!
Muru oli niidetud. Telkimiskoht ülisobiv. Ilm väga soe.
Tegime õhtusöögi. Väss oli. Pessu ehk ujuma oleks tahtnud, aga ei saand ju telki üksi jätta.
Toimetasime, koristasime, sõime koolihoovis mustsõstraid, jalutasime surnuaiani.
Vett jagus esialgu oma pudelites.
Tuterdasin veel ringi, kui nägin koolimaja taha sõitvat autot, kirjaga TURVATIIMI. Vaatas meie telki ja rattaid. Mina vaatasin autot. Pingsalt.
Auto ei peatunud, sõitis mööda ja edasi ja kadus nurga taha.
Kergendus missugune! Ja julgus, et ka koolihoovid on aksepteeritavad ööbimispaigana.
Siis tuli väss ja keeras meid telki. Telgile keerati peale prožektor, et me ennast ikka turvaliselt tunneks. Ja oli palav, meeletult palav! Kui poleks nii avalik koht, oleksime kõik katted maha kaapind ja võimalikult tuuletõmbluse tekitanud. Aga kussa, kaamera ju slavestab!
Pool ööd vähkresime lämbudes. Ja siis. Jäi vaikseks. Ja müristas. Ja välgutas. Ja siis ta tuli, see suur vihm.
Teda tuli kohe kaua ja ta tõi meeldiva jaheduse. Hingamiskõlbliku ja ihusõbraliku.
Telk oli meil aus, vihmakindel.

Päevasõit 66 km.

*