Soomemaa rattatuur '12 Vol 4

*
2.august, neljapäev

Öösel hakkas külm. Kohe nii, et panin villased sokid jalga.
Hommikul oli külm kaste maas, kuid see ei seganud mind paljajalu toimetamast.
Telk oli märg. Kaste ja kondents. Riputasime selle võrkpallivõrgule tuult otsima.
Sügisene kargus. Isegi Hommikusi Hülgeid ei olnud.
Telk kuivatatud, muud hommikused toimetused toimetatud, asusime Teele.
Kohevarsti kostüümidraama, sest päike tõi kaasa ka sooja.
Tee äärde jäi sildike suunaga kosele. Esialgu sõitsime mööda, siis tulime tagasi, sest turisti peab ka tegema, mitte vaid sporti!
Vana veski varemete juures oli kärestik.

Seisime sillal ja ma piltisin hoolikalt ja iga nurga alt.
Turist tehtud, kulgesime edasi mööda laugeid, kuid pikki tõuse ja langusi.

Soomes ei ole toonekurgi. Põlde on küllaga, aga toonekurgi neis ei ole.
Ainsad toonekured olid selle maja katusel. Needki mitte päris.

Ylönkyläs oli tee ääres meeldiv kohvik majutusega. Viimast me ei vajanud, saiakesed ja puhkepaus aga läksid kohe väga loosi. Eriti veel, kuna viimased kilomeetrid olime taas sunnitud sõitma üsna tiheda liiklusega maantee servas. See oli närvesööv.
Õnneks keerasime varsti suure tee pealt vaiksema peale ja suundusime Matilda/Mathildedal'i sadamasse. Poodi väikses keskuses polnud ja kohvi olime juba joonud, nii et peatus jäi lühikeseks.
Teijos oli külakauplus. Valik polnud suur, aga õhtusöögi ja lõunapausi produktid saime. Istusime poe ees ja maiustasime.
Salo suunas edasi minnes jäi tee äärde kohvik, mille hoovis väike loomaaed - siga, paabulinnud, põhjapõdrad, jänesed ja mägikitsed.

Väike korjanduskarp kirjakesega, et loomakeste hooldus ja toit pole päris tasuta lõbu ja külastaja võiks loomakeste vaatlemise naudingu eest oma taskupõhjast karpi veidi raha poetada. Ega me kadedad polnud, poetasime.

Salo linna jõudes otsisime üles saarekesel asetseva kämpingu. Leppisime kokku piirmäära - 20 euri, mille eest oleme nõus jääma. Taas polnud kuskil hinnakirja väljas nähtaval. Küsisime. Telk 12 ja inimene 4 euri. Mis tegigi kokku 20. Jäime.

Panime telgi püsti, tegime tiiru kämpimisalale, vaatasime ujumiskohta, kuid vette ei kiskunud. Kuumus oli möödas ja õhtu käes. Soe dušš oli teine asi! Põhjalik pesu. Siis õhtusöök.
Õhtu oli kaunis ja nii jätsime asjad telki ning läksime linna peale.
Turgu hakati tasapisi kokku korjama. oli palju inimesi ja veel rohkem igasugu pakutavat kraami.

Korra poest läbi, veidi suletud poodide vahel tiirutamist ja tagasi Vuohensaare kämbi suunas.
Tee äärde jäi linnuvaatlustorn. Läksime vaatlema.

Linde väga palju ei näinud, ilusaid loodusvaateid aga küll.
Telk oli puutumatu. Mediteerisime hämarduvas valguses kaartide kohal ja siis tuttu.
Öösel ei olnud külm.

Teed 62 km, linnatiir 14 km = 76 km. 
Max kiirus 53 km/h.

*
3.august, reede

Aeglane ärkamine. Hommikusöök, telgi kuivatamine, asjade pakkimine.
Helistasin Udupea moblaga (mu enese apastraat väljamaaga ei suhtle) isale, tal oli sünnipäev, ja küsisin kodulooma käpakäigu järgi. Kõik OK.
Kodinad ratastele ja linna peale. Väike shoppamistiir. Mis lõppes ostudega. Müüja oli äärmiselt meeldiv ja kompetentne. Silma järgi hindas riidenumbrid ja oskas sobivaid soovitada. Tore!
Paimio suunas tihenevate vihmapilvede all.
Tee äärde jäi kõrtsi-muuseum. Astusime sisse. Vaatasime muuseumi.

Rattad olime ennist kenasti kuuri alla sättinud. Noh, nagu head hobused ikka. Ja see oli hea, sest muuseumist välja astudes taganesime sinnasamma kohe tagasi. Sest oli hakanud sadama. Tihedat, seinana valget vihma.
Istusime kohvikutoas ja sõime majakooki.
Vihm jäi nõrgemaks, kuid ei näidanud mingeid hääbumiskavatsusi.
Läksime kuuri alla rataste juurde ja panime selga vihmariided.
Ei olnud leitsakuliselt soe, oli möödukalt jahe, käed hakkasid peagi külmetama ja surisema.
Väntasime läbi vihma ja Paimio.
Ja siis otsustasime ära eksida, s.t. mitte näha rajamärke ja sõita pikalt totaalselt vales suunas.
Ikka läbi vihma.
Lõpuks, kui asi juba väga kahtlane tundus, küsisime teed.
Ja sõitsime tagasi. Läbi vihma.
Ja läksime rajamärkide järgi. Ja jõudsime õigele Teele.
Õhtupoole vihm rauges.
Ja rattateele roomasid metsast välja Lusitaania teeteod.

Nad olid paksud ja mitmes pikkuses ja neid oli palju.
Päris kõhe hakkas. Üle neist sõita ei tahtnud. Teisel Soome-päeval olin üle sõitnud millestki, mille jäänuk mu tagaratta kummimustrisse kleepus, lahti ei lasknud ja enesega väikseid kivikesi ja muud prahti liitma hakkas. Kämp tegi ebameeldivat kraaphäält porilauas ringeldes.
Järgmise loodusiluna nägime lapi kuuski.

Vallatud sellised!
Tuli uus vihmasabin. Niiske ja jahe oli olla. Kõik tilkus.
ABC tanklas-söögikohas tegime kerge eine ja siis käisin täpsemalt vaatama infotahvlit. Kus märkasin märgitud ujumiskohti, mis meie kaartidel puudusid. Eks need olid vanad ja aegunud ka juba kohati.
Kõht täis, hakkasime ööbimiskohta otsima.
Raadelma oli uusrajoon, täis uusi eramuid.
Ujumiskoht oli ilus ja avar, väljaku ja spordiplatsi ja väikse paadisadama kõrval.
Ainult et.
Selga vee poole keerates nägime sellist pilti:

Olime kui käpiknukud teatrilaval.
See häiris. Mööda sportlesid inimesed. Ranna poole vaatasid sajad aknad.
Prrrrr.
Läbisime külakese. Maja majas kinni. Ühesugused majakarbid.
Veidi edasi Kaarina poole.
Õhtu ja väsimus tulid, kuid vihmatus ja päikestki viskas.
Rauhalinna. Oma õppe-ja lao-tootmishoonetega. Väike jahisadamake. Mille me juba oleksime võtnud. Kui kõrval aga ujumiskohta nägime, siis lõime telgi püsti.
Tundsime end palju paremini kui uuslinnakus.

Näete, seda väikest rohelist telgikest pole peaaegu märgatagi!
Puu külge oli seotud neoonoranž paat aerude ja kirjaga, et Kaarina linna omandus ja kasutada eranditult vaid uppujate päästmiseks.
Kõrval igas ujumiskohas olevad riietusputkad ja käimlad.

Kõik puhtad ja kasutatavad.
Hülgepered käisid veemõnusid nautimas ja meie tegime õhtusöögi ja kuivatasime riideid. Kuni tuli õhtune niiskus.
Tuterdasime veel veidi ringi rannas ja valmistusime uinuma.
Saabusid ratastega kamp noormehi, tormasid jooksuga ja püksata ujuma ja pärast kuukasid õlut ja lobisesid omavahel.
Siis läksid.
Reede õhtu ju!
Keerasime magama. Umbed kesköö paiku aga hakkas rannas hirmus möll. Saabusid rollerid (ikka väga popid liikumisriistad naavbermaal, väga lärmakad ka), jalgrattad, autogi. Kahesoolised noored ujusid, kuukasid vedelat, lällasid, suhtlesid, tegutsesid. Me telgiust ei avanud, nii et vaid häälte järgi võis tegevusi aimata. Juba meie saabudes rannal vedelenud ujumisriided prantsatasid lärakaga meie telgi ette. Keegi hõikas "vittu, mikä teltta", aga, telki puutuma ei tuldud. Tunni-poolteise möödudes vajus kamp siiski rannast minema.
Jäime magama.

Rataste alt 69 km.

*

4.august, laupäev

Hommikul oli udu, siis hakkas sadama.

Udupea tegi katse telgis süüa valmistada. Katse õnnestus.
Vihm vaibus. Viskas isegi päikest.
Saabusid esimesed Hommikused Hülged.
Kuidagiviisi saime telgi kuivatatud, asjad pakitud ja Teele.
Niiske oli.
Turku. Vanalinna. Toomkirikusse.
Siin olime eelmine aasta oma saaretiku-Ahvenamaa-reisi alustanud ja lõpetanud.
Siin me olime juba olnud.

Klõpsutasin kirikus pilte, kuni fotikaaku kustus. Olin aga hankinud vahetult enne reisi tagavaraaku. Võtsime reisilõpu joogi-koogi ja sellega lõppeski Kuningatee.
Tee, mille pikkuseks arvestasime 250 km ja u 4 päeva ja mille läbisime rohkem kui 400 kilomeetri ja nädalaga.
Vägev!

*