Soomemaa rattatuur '12 Vol 7

*

7.august, teisipäev

Öösel hakkas sadama ja mul oli hea meel, et katus pea kohal ja telk kuivaks jäi.
Hommikuks oli saabunud sügis. Niiske, tatine ja jahe.
Olin vapper ja käisin vees pesus. Nõudis kangelaslikkust.

Vihm oli hommikuks pika hambaga vaibunud. Eilsed külalisrändurid olid oma telgi sadamasse üles löönud ja rattad koormakilega katnud. Mõistlik.
Tegime hommikusöögi, pakkisime kodinad, tõime omad vettinud rattad võsast välja ja varsti olimegi valmis. Kiirustamata.
Veelkord poest läbi.
Eilne müüja, kes meid omavahel rääkimas kuuldes mõistatas me rahvust ja oli muidu jutukas ja sõbralik, rääkis täna lausa inglise keeles.
Asusime Teele. Suures Sügises.
Tee äärde jäi kanajalgadel veski.

Lähedal kiri, kuidas see-ja-see oli veski ja viljaaida kinkinud asulale.
Santtio rannaküla. Suurest teest viitadega juhatatud külatee.
Täitsa tee ja täitsa küla. Maja majas kinni. Uuemad ja vanemad variandid.

Sadam ja külaplats. Korralik ja turistimagnetiline.
Ilm oli hall. Ja läks üha külmemaks.
Sügis!
Reisijuhi järgi keerasime teelt kõrvale, et leida vana kaluriküla ja hukkunud meremeeste mälestusmärki. Rihtniemis. Ei leidnud kumbagi eelpoolnimetatut. Sõitsime hoopis poolsaare tippu linnuvaatetorni.
Kuhu kaarti vaadeldes ööbimagi plaanisime tulla.
Hea, et ei tulnud.
Vaatetorn oli hõre ja tuuline ja meil oleks väga märg ja külm hakanud.

Sama teed pidi tagasi sõites tuli vastu seltskond, kus väiksel tüdrukul rihma otsas koer. Kes tuli mu juurde (sõitsin VÄGA aeglaselt), liputas saba ja võttis hammastega mu põlvest. Nii et kondid ragisesid ja augud jäid nahka. Ütlesin, mis mõtlesin.
Kõrval meesterahvas vaid hõikas koera.
Olin väga rahulolematu.
Haavad polnud suured.
Ei ületanud solvumist.
Tee peal maasikamüügi silt. Keerasime taluhoovi. Tõsine majapidamine. Vaatasime hindu. 5 kilo 30 euri.
Tuli lahke tädike, kes meile karpi 1 kilo ladus ja 3 euri küsis.
Meile sobis.
Samas pakkus tädike lahkelt ka meie veepudelid täita. Et tal leivaküpsetus nagunii pooleli ja hea vesi käepärast. Vesi tuleb pakkujalt alati vastu võtta!

Tõstis tuult ja ilm üha jahenes.
Jõudsime Rauma.
Tiir vanalinnas.

Kaunis näitus ja Püha Risti kirik.
Annette Juusela pildid. Mulle meeldisid.

Vaga naise etalon kirikus.

Ilm muutus üha jahedamaks. Lõime käega edasiliikumisplaanidele ja suundusime kämpngusse.
Telk 10 ja inimene 5  = 20 euri. Noh, las ta olla.
Telkimisala oli restoranihoone ümbruses künkal. Ja seal oli väga palju valgepõsk-laglesid. Ja kogu pinnas oli täis seda, mida üks kari valgepõsk-laglesid endast maha jätab, kui rammusa elu peal on.
Otsisime sobivaimat paika ja leidsime selle olevat vaatega merele ja ühe mootorratturi kõrval. Nokkisime hanesita ära oma telkimiskohalt.
Esimese asjana pärast telgi püstitamist läksime sooja dushi alla. Ja olime seal kaua. Kuni külmunud kondid taas soojemad tundusid.
Siis läksime köögiruumi ja hakkasime kokkama. Keedukartul hakkliha-kapsaga. Ülimaitsev taas.
Kokkamise ajal juba hakkas sadama. Lippasin telgi juurde üles tõmmatud pesunöörini ja korjasin me kuivama pandud stafi telki.
Sadas. Mul aga oli ilge vajadus veelkord poes käia enne nende sulgemist. Võtsin ratta ja sõtkusin läbi saju esimesse ettejäävasse. Keti olin maha unustanud, nii lugesin palve rattale peale ja üritasin poes kiirelt-kiirelt teha. Ratas oli alles.
Üsna märjana tagasi telki.
Varsti vaibus vihm, kuid tõstis tuult. Kohe tormiks tõstis.
Viisin märjad riided nöörile kuivama.

Tulin telki ja üritasin mulle peale tungivat telgiseina põlvega üleval hoida. Udupea käis ja toestas tuulepoolse seina veel teise vaiaga.
Torm. Siis hakkas taas sadama.
Väljusin veelkord, et riided uuest märgumisest päästa.
Tormis ka uinusime.

57 km mõõdikunäitu.

*

8.august, kolmapäev.

Vaade telgist:

Hommikul oli tuul vaibunud. Hommikusööklesime ja siis läksime sauna. Kohe päris sauna, leiliga ja riieteta.
Rahvast polnud õnneks palju, paar prouat vaid, kes arutlesid, et säänset tormi nemad ei mäleta. Ja ometi olid nemad karavan-autodega.
Saunatatud, telk kuivamas, tahtsin mina poodi minna, sest linn ju suur ja teeks väikse ostlemise nii toidu- kui muis poodides.
Jätsime telgi püsti, pakkisime asjad ja läksime poodi.
Saime süüa ja veel üht-teist.
Naasesime, tegime eel-lõuna ja siis Teele.
Kulgesime tasa ja laisalt.

Tee ääde jäi koolimaja. Vaatasime hoovi. Võileiblesime. Ja leidsime, et nii nummit hoovi ei saa lasta raisku minna. Sõidame keskusesse ja siis tagasi, kui tee peal paremat ööbimiskohta ei leia.
Möödusime mõisast. Kaunis ja kordatehtud. Tiirutasime seal hoovis.
Eurajoki keskuses poe ees haljastusalal vedelesid häpeninglased.

Kirik ei pakkunud telgikohta.
Nii varustasime end poest vajalikuga ja tagasi, tuldud teed pidi Linnamaa koolimaja juurde.

Panime oma telgi tagasihoidlikult abihoone selja taha. Sõiduteele ei paistnud ka ruumi oli küllaga.
Pakkisin telgis asju lahti. Kui kuulsin lapsi rahmeldamas ja autot sõitmas. Ehk kuskil lähedal hoovis, mõtlesin.
Tulin telgist välja ja koolihoovil oli kaubik ning 3 lapsukest trallasid mänguväljakul. Noormees aga parandas koolimaja ukseliistu.
Minu kogemustes on soomlastel kombeks mitte rünnata võõrast, vaid vaikselt sõbralikult ligi tulla ja üle nuusutada. Juttu teha või niisama silma peal hoida. Soomemaal pole hüljatud paiku. Vaid 1 mahapõlenud ja 1 sissevajunud hoonet nägime. Majapidamised on korras ja mahajäetust ei ole.
Lapsed olid uudishimulikud ja meie sõbralikud.
Kommunikatsioon toimis.
Ilm jahenes, kuid oli selge.
Tegime mänguväljaku juures piknikupingil oma õhtusöögi ja jõime teed küpsistega.
Lõppeks sai noormees omad remonditööd tehtud, korjas lapsed autosse ja sõitis laste lehvitades minema.
Kool pidi algama viie päeva pärast.

Kerisime magama. Sooja pesuga. Öösel hakkas nii jahe, et pidin kätele õhkama ja magamiskoti üle külmetava pea tõmbama. Nina oli jäine, kuid tahtis õhku.
See oli külm öö.

Päevasõit 42 km.

*