reede, juuli 19, 2013

Rattaga põhja minemas 1

*
Jaanilaupäeva varahommikul veereme laevale.
Paar tundi unelemist-tukkumist ja sadamast juba tuntud teed pidi Espoosse.
Paari tunni ja traditsioonilise väikese eksimise järel koputame tuttavale uksele.
Jällenägemisrõõm ja õhtuläbijutud.
Hommikul varakult tee äärde bussi ootama.

Tuleb buss. Võtab meid ja rattad-kodinad peale ning ees on hooletu neljatunnine sõit Porisse.
Samma, kus eelmisel aastal me rannikuretk lõppes.
Aga Tee läheb edasi!

Poris teeme väikse turistitiiru linna peal, võtame poest veepudelid-söögivaru ning hakkame kulgema edasi. Ikka mööda rannikut põhja poole.
Jõuame peagi Yyterini. Vaatetorn on just-just suletud. Oleks hea võimalus olnud piiluda randa ja sobivat telkimiskohta. Ujumisrandades kämpimist keelavad sildid.  Paras kuurortkoht tundub. Suured valgeriivalised düünid-rannad. Hotellid.
Saame tirtsu vihmakest ja sõidame edasi. Reposaari üle silla. Kaart näitas seal kämpi olevat.
Tee tundub pikk. Õhtu saabub ja väsimus. Kämping. Soomlased on just oma juhannuse lõpetanud. "Pange telk kuhu tahate, praegu ruumi on," lubab kämbipidaja. Paneme. Mere ligidale katusealuse kõrvale.
Telkimine maksab 15.-


Telk püsti, teeme süüa, käime pesus ja saame kämbipidajalt kaardikese saarel paiknevast matkarajast. Võtame rattad ja sõidame juhatavaid viite järgides metsa vahel ja kõrvalistel teedel. Vanad militaarajatiste jäänused, park, laagriplatsid, kirik. Ja siis hakkab sadama ja me põrutame otsemat teed pidi läbi ilusate majakeste kämpi tagasi.
Teeme teed ja istume rannal.


Hommikul võtame vabalt ja nii asumegi Teele alles varalõuna paiku.
Vaiksed rahulikud kõrvalteed.
Üle sildade ja saarte.
Külas kirik ja vaibapesuplats jõe ääres, sealsamas kogukonna saun ja ajaveetmisplats.
Poe kõrval kohvikust kosutust saanuna, juhatab Tee meid suuremast teest eemal otse üsna metsa vahele. Sääsed ja muud vereimejad. Käänud ja muidumets. Silt näitab kose poole. Kose juures 2 suurt laavut, puudekuur, suurem katusealune ja lõkkekohad. Sobiks igati ööbimiseks. Kuid. Sääski palju ja kell veel varajane.

Tiksume kiirustamata, päiksesoojust ja Teed nautides.
Jõuame Merikarviasse.
Nagu linnakese moodi kohake.
Suundume kämpingusse, mis linna serval. Ainus ujumisrand muidugi selle territooriumil.
Saan taas õppetunni - Udupea ei tohi üle nelja tunni järjest toitu manustamata olla.
Telkimine kämpingus kokku 22 raha.
Võtame.
Paik keset ala, kahe laste mänguväljaku vahel. Sanitaarruumid ent läheduses.
Lööme telgi püsti ja vabastame rattad pampudest.
Blokeerime endid hoovil asetsevate pinkidega.
Ja suundume linna toidujahile.
Poolel teel kerib Udupea ratta kett end kuskile käiguvahetuse vahele. Üpris kapitaalselt.
Keti saime lahti, kuid käiguvahetus jääb kipakaks. Sõita, erinevaid võtteid kasutades, siiski saab.
Poodleme, naaseme. Kasutame mõnuga kohalikke köögiriistu ja muid köögimugavusi, teeme korraliku keedukartuli liha ja salatiga.
Pessu, riputame loputatud riidetükid tuule kätte kuivama.
Tulid sääsed ja väsimus.
Lapsed väsisid varsti ja saabus õnnis vaikus.
Tiir ümbruses ja tuttu.

Hommikul ärkame, toimetame, pakime ja lahkume suht varakult.
Vaiksed külavaheteed. Soojendav päike. Ilusakshooldatud elamud. Suletud külapoed.


Tee ääres silt värsketele maasikatele.
Astume hoovi ja oleme huvitatud.
Saame.
Sõidame veidi edasi ja parmude käes tantsides nahistame karbitäie ära.
Taevas pilvine.
Käime külakeses poes. Kirikuhoovis istume veidi.
Unustan omad päikseprillid müürile, kuid tunnen nende puudumist üsna pea, keeran tagasi ja saan kätte.


Kohati kaardid valetavad või on muidu ebatäpsed.
Taas keerame suuremalt teelt üsna kõrvalisele. Lubatakse seal märgi järgi kaardil lõkkekohta.
Külaväljak. Lambad selle ja järvekalda vahel.
Istume varjualuses ja sööme lõunavõileibu.
Kiidame kohta, käime lähedalasuvas poes õhtusöögiks kraami toomas ja naaseme.
Vaatame taevasse kogunevaid pilvi, ei leia ühtki keelavat silti ja lööme oma telgi püsti.
Et kui kellelgi on ütlemist, tehku seda kohe ja varakult, et jõuaksime mujale minna.

Rattad varju alla, kotid samuti ning siis tuleb üks korralik sahmakas vihma.
Loeme varjualuses raamatut ja jääme kuivaks.
Öösel hakkab tihe sadu.
Hommikul sadu jätkub. Ühel lühikesel vihmapausil saame telgi varju alla vedada ja poolmärjana seal kokku lappida.
Ähvardab märga ilma.
Tuleb mõte enesel õhtuks kämbis väike mökki kinni panna.
Mõne tunni pärast kuid vihm vaibub ja annab päiksele võimaluse.
Läbime kohviku ja Teele.
Ümbruskond on muutunud kakskeelseks. Enamasti küll rootsiseks.
Kristiinankaupunki on üsna arvestatava suurusega linnake. Ja muidugi väga ilusa vanalinna ja ajalooga.


Kohvitame linnaväljakul. Udupea helistab meiel kättesaadavale numbrile ja tahab mökkit. Satub kuskile poodi, kust suunatakse ta linnavalitsusse, kust veel kuhugi ja lõpuks saame liinile kämbipidaja.
Jah, muidugi saate oma majakese, pole küsimust. Panen kinni!
Sellega on korras!
Kiriku räästa all miski kaablit mööda jookseb orav. Möödasõitev memmeke juhib oma ratta meie kõrvale ning tunneb huvi, kust kuhu. Räägib oma rattareisidest. "Oma 80-ndal sünnipäeval käisin ka sõitmas. 3 100-kilomeetrist päeva tegin. Pärast oli kibe siit ja sealt," memm viitab käega hargivahe esimese ja tagumise poole peale. Kutsub enese juurde lõunale. Keeldume tänuga. Soovib hüva reisi ja sõidab edasi.

Jätkame meiegi.

Nähes viita miski järvekeseni, keerame Teelt.
Et jõuda läbi vereimejate hordi järveni. Mille ääres avatud uksega mahukas onnike, tulease keskel. Hoone küljes aga kalastajatele mõeldud info. Blanketti täites ja karpi vajaliku summa raha pannes saab võtta kaldalt paadi ja kalastama minna. Kõik korra ja kombe kohaselt.


Seekordne reis on lindude oma. Neid on väga palju ja väga erinevaid. Tee ääres, rannas, metsas, vee peal. Kõiki ei tunne, mõnda teame, enamust aimame.
Ja palju inimesi, kes vestlust alustades pea kohe me päritolu ära arvasid ja siis oma rattaretkedest (väga paljud ka Eestis) rääkisid.

Kaskinen on Soome väikseim linn. Saarel.
Sinna nüüd ka suundume.
Pilvede kogunedes.
8 km kiirtee ääres on suht närvesööv kogemus. Rekkad tuhisevad 100-ga mööda ja üldse.
 Läheneme.
Ja mõned kilomeetrid enne linna hakkab sadama.
Kohe sedasi südamest ja ohtralt.
Keerame linna, järgime viitasid ja jõuame läbimärgadena kämpingusse.
Räägime noorele poisile retseptsioonis oma loo ja saame võtme.
Maksame majakese eest 20 raha.
Ahh, Janne!

(Kes on Janne ja miks seda õhkamist reisi lõpuni kuulda saaab, loe juba järgmises osas!)

*

Kommentaare ei ole: