pühapäev, oktoober 01, 2006

Vahepala. Aken ja peegel

Peegli ja akna vahel lamades mõtlen ma vahel, kumba oleks mõtekam oma nõder rusikas virutada.
Endasse või enesest välja?
Hea oli see tunne, kui koos purunenud suhtega sai seda meenutav sõrmus virutatud kaugusse, kellegi teise kanda. Või olematusse.
Mitte iial midagi kahetseda, mitte iial vaadata tagasi!

Lugeda kogemuseks, sellest järeldused teha ja edasi minna. Vihkamata ja targemana.

3 kommentaari:

Lee arvutikodu ütles ...

Kullapai!Sõrmused kogu kokku ja jäta endale - suhted lõppevad, kuid pidusid tuleb veel!!!! Kalli!!!!

Nurrru ütles ...

Alati tuleb edasi minna.. sest paigalseis on aeglane surm omas mahlas :). Ka jõgi voolab edasi.. hoolimata tormidest, rajudest, külmadest vihmadest, äikesest jne..
Kallipai!
Päikest!

onnelik pyhak ütles ...

Kui viskad armsa asja vihahoos ära, heidad ära osa enesest - tahaksid visata, aga ei saa ju. Kui ei suuda miskit hetkel taluda, pane valusad või petuasjad peitu ja mõtle (magamata) hommikute ilule.Pööra peeglile selg, tee aken lahti ja roni välja.