Ristiretk 6

1. august. Kolmapäev

Sissekanne taskukalendrist: "Jõudsime Lihulani. Käisime söömas ja kirikus + varemeid vaatamas.
Öösel mahajäetud majas sooveega. Janno."

Oli see nüüd selle koha patt või eelneva, aga Ülo seljakott kaasas enesele kastruli. Igati vajalik anum.
Tuli kustu, plats enese järgi puhtaks ja teele.

Lihulasse. Linna sisenedes, kiriku veerel, nägime Tallinnast tuttavat nägu, seljakotiga. Maailm on väike. Paar sõna vahetatud, pressisime end õpetaja juurde ja kirikusse.
Kas ma ütlesin, et kirikud on nii seest kui väljast vaadatavad ja ilusad asjad ja kohad? Seal on midagi, mis maetud ja helendamas. Aimatav tundjale.

Tuterdasime pisut linna peal, üks peatänav, nagu seal on.
Linna veeres oli lagunenud ortodoksi kirik. Seinu ja lage kohati oli, aga...
Ust polnud, astusime sisse. Puulaudu mäjavaid ja muud sodi täis põrand. Samas kõrguvad kaared kõiksust ülistamas. Jupike hoolikalt tehtud kangast. Mingi reljeefike puuosakestes seintes ja põrandal. Pühadusejäänukid sopas.
Aknad laudadega kinni löödud. Seinad ümberringi vägevad, kuid sees kaos.
Kurb ja valus oli see pilt.

Edasi Lihulast välja, Pärnu poole.
Ja siis hakkas sadama. Tõsiselt ja paduga ja täiega.
Ja meie käisime ja naersime vihmas. Kõik sai märjaks, mis selgas ja ihu ligi, kuid see polnud hirmus. Vihm oli hea ja ajas naerma. Hüppasime lompides ja laulsime.

Vihm vaibus, märg jäi, kiskus õhtuks.
Vasemat kätt ilus kahekorde majake suhtlusvalmis.
Koputusele ei avatud. Linki polnud. Tõmbasime ukse omal moel valla.
Tühi maja. All kamin, teises toas pliit, teisel korral trepist veel kaks tuba ja ahi.
Mõned konservikarbid meenutamaks enneolijaid, muidu puhas.
Taas üks igamehemaja.
Olgu õnnistatud sellised majad märgade rändurite pärast!
Kähku lähimast võsast puid kaminasse ja pliidi alla.
Puurkaev hoovil oli juurelt murtud, poisid kõrvale sohu läksid. Kastruliga. Vett oli vaja.
Seljakott oli läbi vettinud, koos sisuga. Riided samuti.
Igamees taris kuivemad vatid üll ja märjemad laiali laotatud said. Kamin soojendas. Natukenegi.
Poisid tulid veega. Ka soovesi on vesi. Tee ja miskisöök pliidil läks loosi küll.

Keegi koputas uksele.
Avasime.
Ukse taga seljakotiga noormees. Et tahab Pärnu minna, et ehk vett joogiks.
Meie samuti nii, ütlesime.
Teed ja sööki külalisega jagasime.
Janno, bioloogiatudeng. Nii jäi temagi maja lahkust kasutama.
Suurde tuppa kamina ja kuivavate riiete alla end magama keerasime.
Avatud majad on ilusad.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, kuues päev.