Ristiretk 5

31. juuli. Teisipäev

Sissekanne taskukalendrist: " E läks koju. Kirikus.
Ööbisime mahajäetud majas. Keetsime teed ja kartuleid"

Nii, ja nüüd pean ma jälle iseenesest mälupilte kaevama, mis ei pruugi kronoloogiliselt ja nii tõele vastata.
Aga tosta sest!

Ärkasime. Hommikukasing. Kokkuleppit ajal tuli tädike ja saime ametlikult oma kodinatega välja.
Läksime kiriku ümber luusima.
Saime sisse.
Kirikutes on ilusad maalingud.
Kantsli keskmaaling pani mind jõllitama. Ma seisin ja vaatasin.
Hullunud silmadega Jeesus, täis tuld, väge ja uskudes uskumatut.
Kirikud on seestpoolt rahustavad ja huvitavd paigad. Seal on miskit, mis imbunud aegadega.
Õpetaja tuli, meile asju seletas.
Siin tsiteerin seda, mida õpetajagi kõneles.
Tark tekst räägib: "Kirikut ümbritsevas surnuaias on säilinud rõngasrist aastast 1621, milline kannab huvitavat pealkirja: SITTA KODT MATZ. Rahvapärimus teab kõnelda, et Mats oli suurt kasvu mees, kes käis alati ringi suure kotiga, kuhu korjas teelt kõik hobusepabulad, väetas sellega põldu ja kasvatas nii vägevat rukist. Kindel on see, et Mats oli rikas mees, sest ta kinkis kirikule kroonlühtri. Omapärane kiri tema ristil on aga rannarootsi murdes ja tähendab umbes sama kui meie kirjutame ristile: 'Siin puhkab Jumala rahus...'

Käisime veel postkontoris ja siis otsustas E, et läheb tagasi.
On, nagu on.
Hakkasime poolest päevast edasi astuma.

Õhtuks jõudsime miskisse kohta. Tee ääres majake. Sobiv öömaja küsimiseks. Keerasime hoovi. Ei koera, ei inimest.
Katsusime ust, piilusime aknast.
Maja tühi, elaniketa.
Kolisime sisse.
Katus pea kohal, pliit, pottki pliidil, ei miskit muud omanikumärki.
Nii, tuli pliidi alla, vesi õuelt kaevust potti ja keema.
Naabertalu põllalt sai paar pesa kartuleid üles võetud. Teagi nüüd, kas niisama või luba küsides. Aga arvan siiani, et keegi ei keela kaht-kolme pesatäit rändurile.
Õhtuks siis tee ja kartul.
Ja ööbimine mööblita talumaja põrmandul.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, viies päev