Ülgase koopad

Sai käidud Ülgase koobastes, vanas fosvoriidikaevanduses. (Keda ajalugu huvitab, uurigu ise.)
Kaaslase teadlikkusele ja kogemustele tuginedes olime varustunud taskulampide, kiivrite ja vettpidavate jalanõudega. Koopaavad olid umbes pooles mäes, niiet alustuseks väike ronimisharjutus suht järku kallakut pidi. Ja siis koopasse.
Pisut edasi ja pööre paremale. Päevavalgus ei paistnud enam. Taarat see-eest paistis küllaga. Laes rippusid pisised pruunid mütakad - nahkhiired. Väga ligidalt sai vaadata, isegi katsuda. Äärmiselt passiivsed. Need, kes just ei lennanud suure laperdamisega kõrvust mööda. Kui kõvasti peale puhuda, ajasid oma hambulise suukese õieli ja üritasid tigedad olla. Olid hoopis naljakad. Väiksed kärssninad.
Tunnelid ise olid loogiliselt tehtud. Sirged ja täisnurkselt ristuvad. Mõlemat kätt jäid koopad, mis tühjaks kaevandatud ja siis jälle täis aetud kivikamakatega. Tunneleid oli palju ja nad olid pikad. Kõik on suhteline ju, eksole. Kirja järgi ikka mitu kilomeetrit kokku. Enamasti lõppesid tunnelid seinaga. Sumbtunnelid siis. Mõne põrand oli vesine, põhjas punakas muda. Üle pahkluu õnneks ei ulatunud. Kõrgust oli erinevalt, peatunnelites sai vabalt kõrvuti ja sirge seljaga liikuda, teistes jalle ainult kükksammul ja ükshaaval. Kiivrid olid väga põhjendatud. Kraevahe suurest peaga vastu lage toksimisest liivane. Põrandal vedelesid kõikjal lahtimurenenud kivitükid. Seinad valged, tumedamate sädelevate ja pruunikate triipudega. Mul jääb tarkust väheks, et nime neile kivimitele anda. Aga ilus oli.
"Kuula, kui vaikne siin on!"
Seisatasime. Kuulatasime.
Mitte midagi ei kuulnud peale iseeneste hingamise.
"Kustuta korra taskulamp ära!"
Selline siis ongi päris-päris pimedus.
Väga vaikne ja väga pime.
Loomulikult hakkas mul natuke klaustrofoobiline. Hirm, et miski variseb sisse ja siis...
Tunnelid keerdusid ikka paremale ja vasemale, meie koos nendega. Lõpuks tundus, et oleme kõik läbi käinud, et läheks nuud algusesse tagasi.
Mõeldud-tehtud. Näe, siin on miski ava... Läbimõõt täpselt nii suur, et saaks end läbi pressida. Ei, lähme ikka algusesse tagasi!
Mäletame ju küll teed, milles probleem?
Ei, siin me pole veel olnud, midagi uut. Lähme vaatame seda tunnelit pidi.
Ummik. Tagasi.
A keeraks siit hoopis sinnapoole!
Jälle ummik.
Pole hullu, ega eksida ei saa! Näe, see koht on juba tuttav. Vist. Jajahh, sealt, näe, paistabki valgus! Nii vesist tunnelit küll ei mäleta, aga pole hullu. Suur ilus sissekäik. Ja sissekäigu ning mäeveere vahele jääb pea sirge tee. Ainult et vertikaalselt sirge. No kui väga peaks, eks siis saaks ka sealt liugu lasta. Aga lähme ikka algusesse tagasi!
Jälle tunnel. Sel hetkel tundus mulle, et hakkab nagu küll saama. Et valgus õues oli nagu ilusam.
Nii, veel üks sumbtunnel, lähme ikka järgmisest. Krt, jälle valesti. Äkki ikka üritaks järsakust alla liuelda?
Taskulamp loojus. Aga nutikatel inimestel on ju alati tagavara patareid püksitaskus.
Nii, siin paistab jälle ilmavalgus. Peaks olema õige koht. Ehkki tunduvalt vesisemaks kiskunud vahepeal. Pole viga, läheme. Plirts-plärts-kolks!
Lõpuks ometi väljas. Tuttav majavare ja oma autu mäeveerel. Kaks sammu allapoole ja HAAA! Meie sisenemisava on ju siinsamas täpselt kõrval. Hea nali!
Kellal oli möödunud kaks tundi. Kaks tundi koobastes.
Lõpetuseks mitte oluliselt väsinud, kuid piisavalt õnnelikud.
Soovitan kõigile!


Et siis parempoolsest sisse ja vasakult välja!