Linnulaulu hommikud

'
Looduse Omnibussi ja teiste nimetuste üritus.
Et siis veerankuuest silmanupp lahti ja pooleseitsmeks rattaga Merimetsa selveri ette.
"Tahad näha, et oleme meie kaks ja linnuvaatleja?" üritan juhtuvat ära sõnuda.
"Tahad näha, et seal on hunnik keskealisi naisterahvaid, hea, kui rääkijat kuulma-nägema ulatud. Ma tean, olen kord juba käinud," seletab Udupea teadvalt.
Hullumaja polikliiniku juures möödume üleni punases rõivastuses käbedast daamist.
" Näe, RMK rebane-maskott!" vihjan talvel nähtule.
Lukustame rattad poe ette ja ühineme seltskonnaga.
Paljudel binoklid, märkmikud, linnuraamatudki kaasas.
Oli ka isaseid isendeid.
Kokku mõnikümmend ja veidi peale.
Nooruke suunanäitaja alustab ringkäiku Stroomi metsas.
Peatume, vaatame.
Juht seletab, näitab raamatust piltigi, selgitab.
"See siin vasakul, keda kuulete, on väike-lehelind, paremal aga mets-lehelind. Veidi edasi võime kuulda ka salu-lehelindu. Punarind, kuulete, teeb sellist häält. Hetkeks oli kuulda ka metsvinti."
Järgmises peatuskohas nimetati sinitihast, rasvatihast, ööbikut, musträstast..
No minu treenimata kõrv neil küll vahet ei teinud.
Üks üldine siristamine kõik.
Aga puu otsas kõrgel istus mingi mütakas, keda juhendaja kaelustuviks nimetas. Küllap oli.
Üle lendasid haned. Kähku binokkel silmile ja teatatigi rõõmsalt: "Rabahaned".
Mitmesugust siristamist jätkus.
Nimetamist samuti.
Selgeks linnulaulu selle vähese kuulamisega ei saanud, et hääle järgi häälitsejat määrata oskaks.
No ok, varese ja rasvatihase tundsin isegi mina ära.
Ja sinikael-pardi ja hõbekajaka..
Kokku tunnikese jalutuskäiguga luges kogenud kõrv-silm kokku 25 erinevat liiki.
Ilus hommik.