Vahepala. Jaani lugu

'
Sellel suvel juhtus. Nii mõndagi.

Oli jaaniaeg, imede aeg.

Aeg, mil soontaimelised õitsele lüüa võisid ning rinnus rahutuks kiskus.

Ööd kippusid olematuks, uni niisamuti.

Valgus ja vabadus kaotasid piirid.

„Maria, Maria, mu õeke sa sääl

Sa laulad, ja tõesti – on ilus su hääl..“ ümises poiss mereranna poole astudes kunagi kuuldud viisijuppi.

Tema suveneidise nimi oli küll Kaia, aga see ei seganud üminat muutmatult jätkamast.

Kaia oli ilus. Pehme. Nii loomuselt kui nahalt.

Ja laulis ta tõesti kaunisti.

Pärisõdesid Jaanil ei olnud.

Loomulikult pandi jaanipäeval sündinud poisslapsele nimeks Jaan. Oleks tüdruk, olnuks Jaanika.

Huvitav, miks jõululastele Jõul nimeks ei panda?

Jõul ja Jõulika või midagi taolist.

Juba päevi enne pööripäeva olid suvised päkapikud aasadel vahtimas, et kes ja kuidas ja on ikka väärt. Päevi pöörima.

Loomulikult polnud nad punased, linnud-loomad oleks nad sirgelt nahka pannud muidu.

Suvipäkatsid olid pruunikasrohekad, siuksed pooltohletand sambla karva.

Pissisid usinasti sõnajalarisoomidele, sest oli ju teadatuntud tõde, et see imeaine taimekese üldse õitsele lõigi.

Jaan, tavaline maatõugu metroseksuaal, potsatas kilekotti istumise alla pannes (liibuvad firmateksad ju!) künkale istumaie.

Istus vaikselt ja rohkem kui 3 minutit, seega päris kaua. Vaikimise seisukohalt, kes juba kahe minuti möödudes vaikselt nihelema hakkas.

Jaan istus ja vaikis. Isegi ei liigutanud end.

Ning siis hakkas tema nägema.

Suvepäkatsid tatsasid künka kõrvale lagendikule.

Tulukesed silmis ja ihukatted määrdunud.

„Misse töll seal jõllab,“ alustas koosolekut vanim, viibates põlglikult Jaani poole, kes end olematuks mõtles ning isegi silmad kadumiseks sulgenud oli.

„Ahh, las kasvatab juuri, nagunii ei usu ta meid enam,“ arvas noorem.

„Miks?“

„No nad sirguvad pikaks ja siis ei sobi ju enam, eksole.“

Korra veel kahtlustavana Jaani poole sisisenud ( kes laugude vahelt ikka veidi juba piilus) , jätkasid kamuflaažispetsid oma koosolekut.

„Noh, kusikud, palju siis lille lõite?“

Seltskond nohises häpelikult.

„Kolmetammekäänus ikka paar õilmitseb,“ lausus õllekõhuga isend väikse uhkustundega.

Mõni teinegi mühatas ebaselgeid aadresse.

„No mõni siis ikka on, asi seegi,“ tegi vanim kokkuvõtte.

„Ja inimesed?“

„Oi, sellega on korras. Kõigil on varud ja ankrud ja keefirimarinaadis raiped ootel. Anna ainult tuld!“

„Nojah, teeme siis viimase grupikalli ja jääme järgmist suve ootama,“ võttis päälik teod ja jutud kokku.

Rohekas pundar koondus ja hajus.

Jaan jäi.

Kolmetammekäänus, oli kõhukas päkats sõnanud.

Jaan tundis metsa.

Teadis ka kolme tamme.

Tema peas valmis plaan.

„Tsau, Kaia, kassa tuleksid?“

No pääle seda muidugi, kui saslik söödud ja pea poolpildituks kaanitud.

Nii nad pidustena metsa vahel kakerdasid.

Ikka rüübates ja suudeldes vaheldumisi.

Päris füüsiliseks nahinaks ei saanud minna, kuna nendesuguseid tuterdas liiga tihedasti ringi ja mööda.

Õie nad leidsid.

Igaks juhuks sõid kahepeale ära ka.

Mille tulemusena said nad lisaks pohmakale ka mürgituse ja kõhulahtuisuse.

Kuid kokku nemad jäid.

Selleks suveks.

Ning nende vahel juhtus veel nii mõndagi.