'
Metsast kileonnist leitakse talvel muumiaks kuivand laip.
Kõrval päevik.
Nii algab film.
Putukate heli: muumia päevik.
Suitsiidik pani poest kotti kile, kõhuvalurohtu, habemeajamisvarustuse, suure pudeli joogivett, kaustiku, kirjapulgad, transistorraadio ja patareid selle elushoidmiseks.
Ning sõitis sügavale metsa surema.
Ehitas kilest onnikese ja hakkas näljasurma ootama.
Kuulas raadiot vihma kilel.
Film püüab näidata, mida surev mees võis näha.
Putukaid, vihmapiisku ja mälestuspilte.
Päev. Päev. Päev.
Valud.
Augustist sai september.
Mälestused, pildid, kirgastumised.
Raadio.
Päev. Veel üks.
"Ma tahaksin surra valguses, päeval."
40 päeva on möödas.
Jalad ei liigu enam.
Nägu on kõhn ja nahk tõmbub kontidele üha ligemale.
45-s päeav. "Ma peaksin pääsema Guinessi rekordite raamatusse!"
Veel üks päev.
Vaikus, loodushelid. Okkad, lehed ja vihmapiisad vastu kilet.
Veel üks päev. "Ma ei saa surra."
Valgus ja kooma.
Veel üks päev.
(krt, sure ära juba! ütleb kaastundlik hääl minus..)
54. päev. "Homme ma suren, ma tunnen seda."
60. päev. Ikka elus.
62. päev.
Siit lugu katkeb. Ja ka suitsiidiku elu. Või kirjutamisvõime.
Äkki. Äkki on ekraan valge ja siis must. Alles mõnda aega hiljem hakkavad libisema supakad.
Meelde jääb imelik tunne ning 2 küsimust.
Kuidas saab keegi minna nii, et teda otsima ei hakka keegi?
Ning kui suur peab olema tahe surra, et kestvate, üha tugevnevate piinade eest ei taheta põgeneda tagasi ellu?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
minu arusaamist muutis vist enam see rahu ja enesekindlus millega ta oma otsust ellu viis. tema nappides päevikukirjetes ei olnud selgitust miks, ahastust või hala, lihtsalt konstanteering, et olen otsustanud ja teen. ja tegigi, ka siis kui üle päeva tekkisid tõdemused, et ei kunagi varem ei ole kõht ja pea sellisel moel veel valutanud. 40'l päeval mees tõdes, et nüüd enam ei saaks tagasi, nüüd enam jalad ei kannaks, varem ta mängis mõttega, et võiks, kui tahaks, aga ei taha. mingil hetkel ta tõdes, et kui keegi tuleks ja leiaks, siis ta vist ei kahetseks seda, aga ainult kord kirjutas ta nii. tema postitustes oli üksjagu huvitavaid mõtteid, tabavat huumorit - enese üle sellises olukorras nalja tegemine justkui toonitas, et tegu on selge mõistusega vastuvõetud otsusega.
seesinase päeviku pidamise mõte ka - kellele ta seda pidas? nendele kes ta leiavad? ta kirjutas mida ta meel ja keha tundsid aga mitte kordagi kes ta on ja ega väga detailides sedagi miks ta seda teeb.
igatahes ma tõesti väga loodan, et see teine maailm, kuhu ta minna tahtis, on olemas - tema pärast ja iseenese pärast ka.
Postita kommentaar