Suvine hüljes Valgejõel

Nüüd, umbes 3 tundi hiljem, kõigub ikka veel kõik.
Ja tagumik on hellalt istumisvastane. Vähemalt kõvematel pindadel.
Põlend nahk ja sääse(Ja KõikMuud)punnid kihelevad ja annavad endast märku.
Mõnus surin on kontides.
Koduloom liputab kohtumiselevusest rõõmsalt saba ja püüab põrandalt kotis salakaubana kaasatulnud metsaloomi (sipelgaid).
Mõnus on. Nii on hea.

*

Valgejõel.
3 kanuud, 6 inimest ja üks vapper 3-aastane.
Hommikukohvi priimuses enne veeleminekut.
Ja üks valge vein.
Rõõm veest ja päikesest. Kohanemine kanuudega.
Iga retk peab grupis vähemasti keegi ümbes minema.
Ja nii ka läks, koos naiste ja lapsega, varustusest rääkimata. Reisu alustuseks ja ka lõpetuseks, et asi ikka kindel oleks.
Aga see oli ju ainult vesi. Õnneks ka mitte sügav. Neis kohtades.
Igatahes käänud, kivid, looked, oksad, käänud, kivid, kurvid, kitsas, kallas, oksad, palgid vees... Kinnijäämine neisse kõigesse oli sagedasem kui sujuv läbiminek. Kuid selles ju lust seisnebki :)
Mustmiljon sinist kiili. Võhumõõgad. Konnakullesed. Kalamaimud.
Sipelgad, sääsed, parmud, ämblikud ja tundmatud lendavad objektid.
Sagedased õllepurgid ja -pudelid jõekallastel ja vees.
Ööbimiskoht supi ja pannkookidega valmistamisega kohapeal.
Sant õnnetus, mis siiski ei jätnud sügavamaid tagajärgi. Loodetavasti.
Ja need linnud.
Teine päev. Hommikukohvi pudruga.
Ja siis taas veele.
Täiega mõnus, ei oska muud öelda.

Väsinud, kuid õnnelik.
Tervitan reisukaaslasi ja Emakest Loodust.
Ja sooviloona paluks Urbide Imeline Laas.

Raske on harjuda, et on kell, aeg, kohustused igapäevased ja rutiinsed.
Kui oled 2 päeva kulgenud, vaikselt, päri- ja veidi vastuvoolu. Hoolimata ajast. Hoolimata muust, kui silmadesse imbuvast ja tajutavast.
Naernud, vihastunud kergelt, jälle naernud, rahu tundnud.
Kuulnud ja rääkinud lugusid.
Tundnud, iga rakuga tunnetanud.