Inimene

Rääkisin inimesega.
Kuulasin inimest.
Mul tuli meelde ja kõrvale paralleeliks mu lähedane.
Sama seis.
Ma vaatasin hambutut suud ja gangreenitsevat jalga.
Ma nägin jõuetuspisaraid.
Ta pööras näo kõrvale ja nuttis.
Oma lähedase pisaraid pole ma ammu näinud.
See jõuetu valu.
See teadmine, et määratud.
Ja ma ei tunne end süüdi.
Ja ma ei süüdista.
Mul on kahju.
On, nagu on.

Aga tema rääkis. Võõras keeles ja palju. Nii, nagu ta vist ammu rääkinud polnud. Ta rääkis kõigest, mõte hägunemas-segunemas muudega, aga ta rääkis.
Kuni ma kriipsu alla tõmbasin ja läksin.

Mu jumal, mis maailmas me elame???