Hispaania. Nii ja naa. 12

*
25.04, naljapäev

Viimane päev Barcelonas.
Ärkame varakult. Otsustame enne pakkimist Pedreras ära käia.
Jalutame tuttavat teed pidi tuttava majani. Oleme sabas teised.
Ootame pooltunnikese avanemiseni. Ähvardab vihma.
Turvatädi näitab ukse juures näppudel minuteid avamiseni.

La Pedrera

Ostame piletid ja läbime turvavärava.
Udupealt võetakse hoiule taskunuga.
Hoiatatakse, et vihmaga katusele ei pääse.
Kiirustame siis kõigepealt sinna.

Korstnad ja õhutustruubid.

Katusel olles hakkab tibama.
Teeme nii palju pilte kui võimalik ja läheme sisse.
Maja on mitmekordne. Muuseumiks on üks korrus.
Muud tunduvad elu- ja kontoriruumid olevat.
Tuttavad kaared.

Maketid, mis selgitavad toimivaid süsteeme.

Edasi toad, mis sisutatud sajanditaguste audentsete esemetega. Nii siin elumajas umbes elatigi.

Jõuame taas alla esimesele korrusele sisehoovi.

Udupea saab oma noa tagasi ja läheme hostelisse pakkima.
Keskpäevaks peame toa vabastama.
Rong Madriidi väljub hilisõhtul.
Saame loa omad kotid jätta hoiuruumi.
Jätame ja läheme Palau Güelli.

Palau Güell

Maja, mille Gaudi kujundas oma rikka patrooni Güelli elukohaks.
Selline päris elumaja.
All keldrikorrusel tallid.

Ümarad sambad ja ornamendid. Ikka need kõrged kaared.
Ülesse inimeste ruumidesse.
Suitsetamisnurgake osava ja nutika tuulutussüsteemiga

Ja sama nurk väljapoolt

Kohev ja omapäraen ornamentika, kaunistused ja kõik need teised eklemendid, mis mujalgi. Ikka omanäolised.
Söögituba

Magamistuba

Luksuslik, vohav.
Tualett

Vaade aknast

Vihm oli vaibunud. Ammu juba.
Ometi silt: Vihma tõttu katusele ei lubata.
Selle katuse korstnad jäid nägemata.

Gaudi oli heas mõttes hull. Geenius. Mastaapse mõtlemisega hull. Hull oma detailides, vormides, mosaiikides, värvides. Äärmuste kokkusobitamises.
Jah, ma olen vaimustuses!

Montjuic

On jäänud veel 1 reklaamitud vaatamisväärsus - Montjuic. Mägi linna kõrval.
Sõidame metroo-rongiga.
Linnast hiinakast nuudlikarp kaasa.
Mäel tuul ja jahe. Võtame puhkekohal istet, vaatame alla linnale ja manustame söögi.

Tuul oli tugev. Köissõidukid ei töötanud. Kõikusin niisama tuules.

Aga kuskil mäe otsas on kindlus.
Teel sinna hakkab sadama. Sedasi korralikumalt.
Viskame keebid selga ja allume loodusele.

Kindluse müüridel on vaade linnale ja merele. Udused mõlemad.
Näeme veel ähmaselt Sagradia Familiat

Sadam

Kindluses tiir tehtud, naaseme linna.
Tibutab ja sajab vaheldumisi.
Teeme söögikohas aega parajaks.
Vihm hõreneb. Avastame siitsamast kõrvalt kiriku koos kloostriga.
Kaeme ringi hoones ja sisehoovis.
Sajab.

Päev veereb.
Täiendame poes toiduvarusid.
Võtame hostelist omad pambud ja sukeldume metroosse, et jõuda raudteejaama.
Piletid on ette ostetud.
Laotame vabade toolide peale omad märjad riided kuivama (me pole ainsad) ja vajume rongiootuse letargiasse.
Akna taga käib olelusvõitlus magamiskottidega ööbidatahtjate vahel.
Otse tänaval, seljaga vastu jaama.
Tugevam võidab, nagu ikka.

*