Reis Poola. Pühakojad

Kirikud on ühed väljapaistvamad ehitised inimkogumites. Just väljapaistvamad, sest nad tõepoolest paistavad üsna märgatavalt välja teiste seast.

Teadupoolest on Leedu ja eriti Poola suurelt jaolt katoliiklik. Ja nii juba üsna hulk aega. Ometi oli märgata üsna palju uusi ja modernseid kirikuid, polnud nad kõik keskajast ühti.

See kirik Kaunases oli väga suur. Ja kiriku peal oli vaateplats, kus hea ülevaade linnast. Ülesse sai nii trepist (paljupalju astmeid) kui ka liftiga.

Sees aga oli kohe hakkamas õhtune missa.

Lihtne, kuid avar ja valge hoone.

Olen käinud Tallinna uues sünagoogis.

Sellised, nagu Kaunases ja Kazimiersis aga, polnud varem näinud.

Suured, aiaga ümbritsetud.

Sisse ei pääsenud ühessegi (ehk oli ka aeg liiga hiline ja kombed teised)

Poolas on Püha Pauluse aasta, nagu ülaltoodud pildilgi näha. Kõikjal kirikute küljes rippusid vastavasisulised meeldetuletused-teavitused. Vägagi mitmes kohas eelmise paavsti, Johannes Paulus II kujud ja mälestusmärgid. Krakowi vanalinna haljasalal tee kõrval terve fotoseeria praeguse ja eelmise paavsti tegemistest. Krakowis oli Karol Józef Wojtyła peapiiskopiks enne paavstiks valimist 1978ndat aastat, ja siia, Wawelisse, soovitakse tuua ka tema süda. Pole siis ime, et just Krakow on erilist rõhku pannud paavsti mälestusele.

Ka selles, lihtsas, uues ja avar-valges kirikus seisis eelmise paavsti kuju (see ristiga).

Kirikud ise, erinevalt enamustest eestimaistest, on hommikul esimesest õhtul viimse missani avatud. Alati saab soovija minna, vaikselt istuda, palvetada, mõtiskleda, ringijalutavate nunnade-munkade ehk preestrite jutule minna.

Oli muidugi ka ohtrate kaunistuste ja maalidega vanemaid kirikuid. Mõnel kellad tornis, mõnel kellatorn eraldiseisvana kiriku kõrval. Sel pildil siin aga näha kenasti vana ja uut, elektroonikat kantsli kõrval.
Ja polnud kirikut, mis oleks inimestest tühi olnud. Ükskõik, mis kellaajal, kui aga uksed valla.

Poola jõudes hakkasid esmalt silma kahe torniga kirikud. Nagu Kaarli Tallinnas ja Rapla kirik. Neid oli valdavalt. Alles keskele ja lõuna poole liikudes segunesid need ühetornilistega. Ümmargused ja nurksed tornid, alati ent silmapaistvad ja kõrged ehitised. polnud ime, kui neid oli väikse ala peal mitu või olid kirikud lausa kõrvuti, nagu Krakowi vanalinnas näha võis - tänava ääres järjest 3 kirikut ja ületee veel üks. Erinevatest aegadest, kuid töötavad kõik.
Ka oli Krakowi linnaplatsi ääres (ka seal oli neid mitu) üks omamoodi, mil küll 2 torni, kui need erineva kõrgusega.
Pilt on küll kehvake, öösel pildistatud, kuid veidi aimu annab ehk ikka.

Surnuaiad kirikute juures olid tihedad ja täis pikitud musti-halle kõrgeid hauakive ristide vahel. Sageli otse suure tee ääres mäenõlval.

Zakopanes, oma hostelist välja tulles, kostus metsa vahelt laulu ja hääli. Eelnevalt oli silma jäänud, et väike kirikuke siin ligidal. Aegki õhtusele missale sobilik.
Kohale minnes avanes vaatepilt: väike, kogu eelneva kohta ikka tõeliselt väike puukirikuke, mille ukse kõrvale kinnitatud valjuhääldi, mis edastas ja valjendas seestoimuvat. Kiriku ümber, mõnel puupingil istudes või niisama seistes seisid missalised, kes kirikusse polnud mahtunud, ning osalesid nagu kord ja kohus.

Seestpoolt nägi kirikuke välja nii. Ja mul on seda udupilti tehes selg vastu uksepiita!

4 rida pinke ja kogu lugu. Kuid millise hoole ja armastusega tehtud nikerdused!



Klooster mäe otsas. Selliseid oli möödasõites mõningaidki märgata. Ja kui palju oli veel neid, mida ei märganud? Ei suutnud lihtsalt tavalisest kirikust eristada?