Saabumispäeval sadas. Tugevasti.
Olime eelmises öömajas, Krakowis, plaanitust päev vähem, et saaks mägedes kauem olla. See oli õige otsus.Esimene päev ei käinud radadel.
Teine päev sadas. Sellest hoolimata ärkasime vara-vara ja sõitsime rahvuspargi piirile. Parkimine tasuline. Rahvusparki sisenemine veelkord tasuline.Huvitav.
Suund - Morskie Oko, järv mägede vahel, mis ääretult ilus pidi olema.Tee oli hea, asfalt. Kaldega üles.
Teisi turiste ja muid reisumehi olid mõned üksikud.Sadas.
Miski välikäimla taha peidetud sildist (kõige eksitavam koht kogu radademärgistuse juures, mida nägime), keeras tee metsa vahele.
Ja jätkus, ikka edasi ja edasi. Paar tundi pääle teeleasumist olime kohal.Sadas.
Järve pidavat ümbritsema viis kõrgeimat mäge siinkandis. Meie jaoks kadusid tipud udusse-vihma. Aimata vaid võis.
Ootasime teed juues kohalikus söögikohas, et vihm vaibuks. Ei vaibunud. Külm hakkas - olime märjad.
Mis muud, kui sama teed pidi tagasi.
Vastu hakkasid tulema mitte just massid, aga rohkem inimesi kui varahommikul. Mis rahvasteränne siin veel päikselise ilmaga toimunuks!
Kes, läbimärg, kes poolenisti, kuid ebamugav ja külm tikkus ligi.
Hostelisse ja kuuma dushi alla ning soojad riided selga.
Lõunasöök hangitud ning valmistatud.
Ja siis jäi vihm järgi.
Vilksatas päikestki.
Kuna oleme siin planeerinud lahkuda juba ülejärgmisel päeval, pole aega raisata. Kaardilt otsitud selline väiksem, silmaga tunnike matkarajake väikseks õhtuseks jalutuskäiguks.
Nii me arvasime.
Rajaots leitud (õhtu kuue paiku enam rajaotstes asuvatest putkadest sissepääsuraha ei küsitud).
Leebe väike tõusukene, väike õhtune jalutuskäik... kuni käänakuni, kust algas tõus kivirada pidi.
No olgu, pingutus järgmise nähtava mademeni, küllap seal jälle laugem.Ei, seal oli uus tõus. Ja siis uus. Ja siis veidi järsem.
Ja siis veel 1. Ja siis veel.
Oli hää, et ei sadanud. Kivid olid savisemastes kohtades veidi libedad, aga muidu täiesti kindel astumine. Kui vaid jaksu on.
Kuna mu füüsiline valmisoleks sportlikeks liigutusteks pole just olümpiatasemel, hingeldasin nagu paravoss.
Aga siis hakkasid tulema vaated! Ja päike tuli välja
Ning siis olime tipus. Kaardi järgi 1206 m. Nosal tipu nimeks.
Kuna linnake ise pidi miski 800-1000 m olema, oli tõusu omajagu. Kiirelt ja otse.
Kõik on muidugi suhteline, kuid kordan: mulle oli see midagi uut nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Uus kogemus (või unustatud vana).
Langus oli poole pikem ja selle võrra laugem. Lauge on samuti suhteline mõiste, eksole.
Möödusid pered 3-4aastaste lastega, kepikõndi tegevad vanemad persoonid... nagu sündinud kaljukitsed. Ja mina seal keskel hingeldamas.
No mis teha, kui laugel maal üles kasvanud, oli mu ainus vabandus iseenese ees. (Munamägi on 318 m kõrge, jah? Ja ma pole isegi sinna roninud...)
Hämmastas, et radadel, ka tippudel ja nii, polnud mitte mingeid piirdeid. Läksid omal vastutusel. Rada oli piisavalt mõistetavalt märgitud (viited ja vastavat värvi märgid puudel), täiesti läbitav (minusugusel küll väikse avastamisega oma võhmamahust, aga kivid olid täitsa astutavalt paigutatud/paigutunud), kuid puudusid kõiksugu hoiatused ja inimkätt oli üldse võimalikult vähe kasutatud.
Nõme oli vaid näha rajal miskeid shokolaadipabereid (mis ei idane ega mädane) ja muud sodi mahavisatuna. No milleks?
Enam-vähem tasasele maale jõudnuna paistis alistatud mäetipp välja selline.See oli tegelt täitsa kõrge, ausõna!
Ja teine pilt siis ülevalt ringi vaadatuna.
See oli siis selline päev.
Tagasi läbi linna jalutades vilksatas päike taas valitud tippudele.
Ja nii sai õhtu ja väsimus võttis võimust.
Uni rahuline ja suda kerge ning kõrgel.
*
Teine päev lubas ennustuste järgi tulla päikseline ja selge. Vaja ära kasutada viimseni.Hommikul varakult valmis vaadatud üks lühem rada.
Koopani.
Valmis kõigeks, leidsime eest sellise suhteliselt lauge rajakese. Pealt pooletunni tõusu oligi koobas.
Taskulamp oli autosse ununend. Laes auk/lõhe, kust taevavalgust sisse paistis. Ja ka lehti sisse langenud oli. Kõrval pimedaga lõppev auk, mis lige ja veidi ohtlik tundus (pime + kalle + libedus).
Huvitav, mis saaks, kui üksi ja telefonita tuleks ja sisse kukuks? Millal leitaks ja kelle poolt?
Hosteli "staff" räägib, et köistrammiga (või kuidasiganes neid mäkke inimesi viivaid asjandusi nimetatakse) saab ühest kohast Tatrate keskele vaadet vaatama (järjekorrad võivad tunnisteks kujuneda ning hind suht soolane) ja teisest kandist saab vaate Tatratele. Valime teise variandi.
Läbi turu jaama, pilet (selgub, et ISIC kehtib soodusena, kui oled kuni 25 aastat vana. Mina, paraku...), sõidukisse ja ülespoole. Sõiudtee kõrval on jalgtee, kus inimesed tasuta muudkui üles ja üles rühivad. Me ei kadesta neid hetkel.
Ilm on palav ja päikseline.
Üleval.
Hmmmm. Nagu laadale oleks sattunud. Igasugu atraktsioone - hobusõit, ATV, kelgusõit, seiklusrada, meeletus koguses putkasid nänniga, söögikohad...Kui Tatrates asuv vaateplats samane, siis on hea, et sinna ei läinud!
Vaade oli muidugi kaunis.
Aga massid teevad mind närviliseks.
Jah, vastu päikest pildistatuna ja minu pildistamisoskuste juures pole pilt just parim.
See, mis pildil, aga lummav.
Õhtupoole, pääle sööki, otsustasime, et oleme kavalad. Kaardi järgi plaanitav rada - see, mis otse meie hosteli külje all - viis samuti mäetippu. Plaan loogiline - läheneme tippu lühemat teed pidi, saab kaelast ära ja väsinuna langus laugem.
Öeldud-mõeldud. Mööda asfalti raja lõpp-punkti ja rajale. Karjamaade vahel, veidi kivalist , veidi puujuurelist. Ja jälle tulevad rõõmsalt rajaläbinuna vastu vanurid ja lapsed, nagu poleks rada midagi...
Kaljukitse tähtkujust, nagunii!
Sain kätte oma rütmi ja eemaldusin silmakaugusele omadest.
Kuni mu ette sattus kollaste kaelarättidega noorseltskond. Poisid-tüdrukud koos juhiga vanemaga.
Kitsas tee ja jälle tõus.
Lasin vadistava kamba mööda ja ootasin omad järgi.
Kuni nad peatusid miskiks loodusvaatluseks hetkeks.
Rühkisime ennastsalgavalt ja kärmelt mööda.
Nemad tulid järgi.
Me rühkisime veel kiiremini.
Kuni tuli teelahk. Valik . tipust üle või mööda.
Seltskond jäi pidama alla, meie muidugi üles, ikka viimse piirini.
Tõus. Tõus. Tõus.
Kui tundub, et kõik, paistab kõrval päristipp. Rahvast täis.
Sel päeval kulus kaasaksvõetud vesi igati ära. Oleks ka eelmine päev kulunud, kui oleks keegi mõistnud kotti pista.
Peanahk auras lotu all, selg oli like ja hingamine kähisev.
Saime siis päristippu.
1328 m. Wielki Kopieniec.
Tipp ise suht väike ja kivine. Kohalejõudnud kõiksugused istuvad ja puhkavad, naudivad vaadet. Serv on otse alla.
Huvitav, kust siit rada edasi läheb? Või peab tagasi minema? Kaardil näitas tippu küll läbikäidavana...
"Ära mine nii ääre lähedale, sa võid alla kukkuda!"
"Mis teha, siin ongi allatee."
Ja nii oligi.
Hmmm. Ja meie arvasime, et saame järsust üles ja laugest alla.
Õujee, aga kui vaja, tuleb minna.
Takkajärgi vaadates polegi nagu midagi.
Ja siis edasi veel langusnurga all mõned kilomeetrid. Ikka veidi alla ja veidi alla.
Mõnedki meist avastasid vähemalt järgneval päeval mõningad tundmatud lihased või sarnast, mis olid valusad.
Ma üllatasin iseend.
Mägedes on hing kerge ja siht selge.
Ja ma tahan sinna tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar