Estonia

Täna olen telkust korduvalt näinud reklaami, et homme tuleb esimene osa Estonia hukkumise ekraniseeringust. Viimane tund.
Ja iga kord mul torkab - ma ei taha seda näha!
Seda ekraniseeringut, misiganes võtmes see asi ka on.
Mul on valus.
Liiga isiklik.

Ja mitte, et keegi mu omastest või tuttavatest.
Vaid ma mäletan seda, kui see juhtus.
Ma mäletan, mida nägin, tundsin ja arvasin.
Vahet pole, eksole!?

Ma ei taha näha seda taaslavastust.

Huvitav, kuidas mõni asi, mis on ligidal, jätab ikka sellise märgi.
Tai ja Meerikamaa katastroofifilme vaadates pole sellist.
On lihtsalt nukker.

Imelik, eksole?