Loomaaias, ülelahe.

'
Soome. Helsinki. Korkeasaari.
Laubane tuuline, kuid päikesepaisteline päev.
Hommikul kohale ja hilisõhtul tagasi koju.

Sadama lähedalt turu juurest piletid ja veebussile.
Kümmekond minutit möödavett ja olimegi saarel.
Loomaaias.
Palju ruumi loomadele ja külastajatele.
Isendite valik polnud suur, kuid nähtaval olid pea kõik.
Päeva naelaks aga said valgepõsk-lagled.
Keda oli saarel ohtrasti elutsemas.
Kel pojad väljas, need tuterdasid õnnelike peredena vabalt, kuhu koib viitsis.

Vaiksemates teekõrvalistel kaljudel aga võis näha järgnevat:
Jalutab-lesib hani, kes inimese lähedale sattudes end püsti ajab, kaela maadligi koolutab ja nokk õieli sisisema hakkab, ise ähvardavalt lähemale sööstes.
Ehmatab ikka ära küll.
Taamal võis pea eksimatult aimata pesal hauduvat kaasat, kes malbelt rohututtide vahele peitus.
Üks isend oma kaitsekoha tee servale oli sättinud, ning kõik möödujad said adrenaliinilaksu ning
silkasid naerdes ja kaarega ülemuru.

Saare keskelt vaatetornist paistis loomaaed selline:

Loomad olid väga lähedal ja silmapaistvad, ometi piisavalt piiratud, et turvalisus mõlemapoolne tagatud.

Paar ehitist kandsid daatumit 1940 - siis oli karude maja selline:

Vabalt jalutasid saarel ringi paabulinnud ning tegid oma võrgutushuikeid.
See isend oli oma sabasuled lehvi löönud ning sahistas ning soputas eriti tagurpidi emase suunas.

Ajaviiteks ja rahva rõõmuks näitas ka esimest ilu .

Mõmmikud kondasid viltusel kaljul ning avasid üliosavasti küüntega apelini koort sisu ümbert.
Milline täpsus!

Kaamel oli lihtsalt ilus ning ajas hullusti karva ning näsis mokki pikale ajades rohtu väljaspoolt puuri.
Vabaduses ikka magusam..

Igatsugu sõralisi ja käpalisi oli.
Ja ka troopikamaja.
See roheline asi on madu. Hoolikal vaatlemisel näed valvast silmagi.

Mõnus koht!