Saared ja läänerannik 4.

*

27. juuli, kolmapäev.

Paradiis.

Hommikuks oli telgi väliskate märg seest ja väljast.

Mis tähendas saabuvat kuiva ilma.

Varaste ärkajatena kakerdasime ringi ja toimetasime sosinal hommikusi toimetusi.

Telk kuivatatud, kraam kokku pakitud ja kaaslased kuuma veega varustatud, (kuuma vastu vett vahetatud) asusime Teele.

Jah, selleks päevaks oli tee juba Tee.

Kulgemine.

Lõhnad. Hääled. Aistingud.

Sealtsamast Pallilt mööda rattateed rahulisemat metsateed pidi Kõpu suunas.

Kuskil Neljateeristi kandis läks asi ootamatult mägiseks.

Hiiumaa kohta.

("Vanad luited," muigas teadja infopunktis pool päeva hiljem mu imestust.)

Siht-suund Kõpu tuletorn.

Pilet ja torni.

Sai ronitud, sai pealtpoolt metsa vaadatud.

Sai veidi infot silma alt ja stendi pealt läbi veeritud.

Ja matkajale kohaselt märgatud, et siin ka telkida oleks saanud.

Ametlikult täitsa.

Ja sama ametlikult me ka pesu nõutasime.

Saime raha eest võtme ja võimaluse.

(Miski esmase seebituse järel kadus vesi ära. Lihtsalt. Tekstiilistatum meist läks uurima. Vennike oli otsustanud filtrit vahetada (midaiganes). Igatahes saabus vesi varsti tagasi, ja saime jätkata kraanikausis riiete ja dushi all enese kasimist.)

Kulus ära ihule ja riietele.

Vahutav kraam oli meite poolt.

Märjad materjalid ratastele kuivama-tuulduma ja ise söögikohta kõhutäidet manustama.

Elu on ilus!

Kõpust edasi Ristna poole.

Pinnavormid tee ääres, mida ma mäletasin.

Ristna RMK infopunkt-loodusmajake.

Maruarmas näitsik abivalmis-mittepealetükkiva infoga.

Sai kohe aru, mida ma pimesikkude all mõtlesin :P

Ja osakas kenasti seletada puukide eripärasid vaatlusel.

Ning teadis, et Hiiumaal on juba jälgede vaatluse kohaselt kaks hunti.

Ja rebaseid ohtrasti, jäneseid vähem.

Ja põtru ja kitsi ja metssigu liigub ka.

Igatahes, saime ülevaate mutukatest-putukatest (putukad on kuni 6 jäsemelised, ülejäänd on mutukad!) ja ka karvasematest ja loomsematest isenditest.

Sekka pildikesi Neiu enese kogemustest metsloomadega.

Hoovis oli ka Mere-Kaubamaja.

Igast rannast leitud träni.

(Jah, sai isegi omal ajal randas konnatud ja träni korjatud.)

Minekuvalmis, tulid O & Co.

Andsime vahetuse üle ja rullisime edasi Ristna poole.

Hüvastijätu- ja tervituskingaõied.

Ristna majakas kõrgus.

Kuid siin sai kuidagi piir ja liig.

Et milleks veelkord raha eest torni ronida ja metsa pealtpoolt vaadata?

Jätsime vahele.

Lahkudes tabas meid O & Co.

Edasi, siis taas tagasi, Surf Paradise, suurima tuulega tuulevaikses rannas.

Vähemasti täna oli tuulevaikne.

Ükski laud pold merel.

Paradiis nägi ahvatlev välja.

Tagasi Teele.

Kalana poole.

Vahepeal veel üks sats kaitserajatisi.

Ehitisi.

Ohvitseride maju ja sinisest kahhelist hooneid männimetsa vahel.

Rudimendid.

Ja soe, mets, merehõng ja ajatus.

Ajatus.

Paradiis.

Kõrval, merest veidi eemal, on suured ühked majad.

Eramaad.

Randa ent jäetud veel tee.

Rattatee on Hiiumaal märgatav ja märgitud, viib läbi kohtadest, mida autoga ei näe.

Kalana.

Ikka surfijate märgi all söögikoht.

Einestame.

Tuult ei ole.

Soe, lausa palav on.

Edasi, rattateed pidi, mis viib kõrvale ja läbi.

Vanad väravad.

Põõsaste vahel taluaia ääres passib-peesitab üks punane kass.

Tee läheb edasi.

Aiad, majad. Kõik luitund-laua värvi.

Kõik suve lõhna täid

Kõik meenutab mulle seda.

Mis kunagi oli.

Miskil teeristil jälgime rattateemärke ja tõlgendame.

Sõidame suunas, leiame RMK telgiplatsi, kõik magusad kohad võetud ja kell ka veel vähe.

("Ma kursis oludega, tõin omad puud kaasa," usaldab mees autost halge välja tõstes ja kutsub enese kõrvale platsi võtma.

Loobume.

Loeme teed valesti ja keerame paralleelselt rannaga teele.

Kus on pimesikud. Ehk hallparmud. Ehk need kärbsest suuremad hirmvalusad tükki-välja-närivad sigudikud, kes ei sure esimesest hoiatavast hoobist.

Igatahes oleme miskil võsavahelisel rajal, mis muutub alguses suiskliivaks (ratas käe kõrvale) ja hiljem kaob tee üldse ära, vaid võsa, soss-liiv ja parmud.

Udupea ütleb sõnu, mida ma olemasollagi ei teadnud, kaob merd eraldava valli taha ja kutsub mindki.

Valli taga on liiv ja meri.

"Pesse, veame rattad üle ja liigume pikki randa. Sinna sikkude keskele ma enam ei lähe!"

Tagasi minna oli ka narr ja pikk tee.

Öeldud-tehtud.

Vedisime rattad rannale ja sõitsime edasi.

Liiv oli kohati lausa sõidetavalt kõva.

Meist möödus auto padikäruga.

Udupea viipas juhile ja küsis teed.

Naases ja teatas:" Liiv, siis kivid, siis liiv, siis jälle kivid ja siis peaks tulema teeots, mida mööda saab siuelda suurema teeni."

Noh, eksole.

Rannal oli vähemasti vähem vereimejaid.

Tuul puhus eemale.

Sõitsime-sammusime edasi.

Liiv, korraks kivist, taas liiv.

Möödusime teejuhatajatest, sest autoga poleks enam edasi tõesti saanud.

Paat läks merele.

Meie läksime pikki kallast edasi

Väikse maaninani.

Kell oli veel vähe.

Väljapääsu rannalt teele ei paistnud, kõrval oli tugev võsa.

"Siia me jääme," ütles Udupea.

Mina vaatlesin ja vaagisin.

Veidi veel siia-sinna, läksime paarkümmend meetrit edasi.

Ja nägime aeda.

Kus on aed, on maja. kus on maja, on tee sisemaale.

Hommikul läbime.

Udupea käis luurel ja lubas ihukaitsva riietusega hommikul tsivilisatsiooni murda!

Nii me siis jäime.

Paradiisi.

Pehme liiv. Sandaalid jalast ja paljajalu.

Kivid ja selge vesi.

Jalutasin veid pikki randa.

Ikka paljajalu.

See on ju üsna ligi sellele rannale, kus..

Kus ma suure osa oma lapsepõlvesuvedest veetnud olen.

Lõhn ja struktuur on sama.

Ma tundsin selle ära, taas.

Läksime varakult telki, et magama.

Et siis varakult ärgata.

Kuid.

Tõstis tuult.

Mõne aja möödudes tõstis Udupea kõrvad kikki ja ütles, et läheb toestab telgi tuulekindlamaks, paneb küljenöörid.

Läkski.

Piilusin jubauinunu segadusega telgi ukse vahelt.

Liiv oli lillakaspunane.

Taeval oli lilla.

Mürin, mida mina autoteeks ja Udupea kalasadamaks pidanud, ning mis terve õhtu vaikselt mürrand oli, sai tähenduse.

Esimesed välgud mere kohal olid vägevad.

Siis tuli torm.

Välgud paistsid läbi telgi üsna eredatena ja vihma kallas tublisti.

Telk kuid oli aus ja veekindel.

Liiv kõrval imes muu.

Hirm?

Telk oli rannakividega liivas kinni ja meite raskus põhjas, ei tuul seda ära veereta.

Vesi?

Ei seegi korraga niikaugele tõuse, vahemaa on piisav ja jäljed räägivad oma lugu.

Välk?

Kui, siis ratastesse, aga need on veidi eemal telgist.

Tuul?

Telk jääb paigale. Kui rattad kukuvad, siis kukuvad.

Ja muud ju nagu polegi?

Äike oli vägev.

Hommik oli rahuline.

37,5 km, neist mõnedki liivas sumbates.

*