Saaremaa rattatuur '12 5.

*
Kolmapäev, 04.07

Plaan teha tiir peale Sõrve poolsaarele.
Mugavustega harjunud, kaalusime varianti asjad majja jätta ja õhtul naasta.
Aga.
Kui me ei jõua õhtuks tiiru peale? Kui tahame otse edasi minna? Kui loodusjõud sunnivad varem peatuma? Kui palju kaasa võtta sööki-riideid-rattaremondivarustust ja muud?
Lühidalt, võtsime kaasa kogu oma varustuse, lukustasime ukse ja Teele.
Hoovis oleks Udupea peaaegu ussi alla ajanud. Roomas teine laisalt üle raja.

Tehumardi. Udupea rääkis ajaloost. Tegime tiiru peale mälestusmärgile.

Tsiteerides raamatut "Saaremaa" aastast 1970:  ... Peatume Tehumardi ootepaviljoni juures. Monumendile lähenedes astume aeglaselt tõusval sirgel plaatteel plaadilt plaadile ja peagi tunnetame, et märkamatult oleme hakanud sammuma leinamarsi rütmis. Mere avaral taustal näeme tohutut, rombilise ristlõikega sõjamõõka taeva poole tõusmas. Selle käepide toetub maapinnale ja teravik on suunatud üles, nagu sümboliseerides sõjaohtu, mis varitseb inimesi tänapäevalgi. Mõõga käepidemekaitse dolomiit-plokkidesse on raiutud sõjameeste ranged näod. Kiivriserva alt on nende pilgud pingsalt suunatud kaugusse. Sõdurite näod on individualiseeritud, tähelepanelikul vaatlemisel tabame vihjet Nõukogude armee paljurahvuselisusele.
Jah, nii oli!

Kulgesime edasi Salme suunas. Seal pood. Astusime sisse ja jälle välja.
Pakisime saadu kottidesse. Asjatasime niisama.
Kui äkki sõitis poe juurde üks suur masin, siis teine, kolmaski...
"Kell sai kümme," kommenteeris Udupea.

Saigi. Piilusime küll püüdlikult, et mida siis sedasi lennates ostma tormati (pood, muide, oli juba üheksast avatud). Mehed väljusid, näpu otsas toidukraam. Aga mis seal põues punnitas? Ahh, on, nagu on.
Jätkasime teed tipu suunas.
Teele jäid toredad bussiootemajakesed.

Ja mahajäetud pood. Liiga palju on neid Eestimaal :(

Tõusud ja langused. Meeldiv taganttuul.
Mõntu sadam - niidetud ja telkimakutsuv. Meri, lõpuks sõitsime päris mere ääres.
Maailma lõpp.

 Seal, majaka taga, oli söögikoht. Võtsime lestapraed. Väga maitsev.
Tuul oli külm, verandale einestama ei kippunud.
Ning siis retk päris maa tippu.

Tee ääres mälestusmärgid ja vanad militaarehitiste jäänused.
Muuseumisse ei kippunud.
Kulgesime tasapisi poolsaare teist serva pidi tagasisuunas.

Külastasime vaatamisväärsusi.
Tee keeras tuulele vastu, aga oli mere ääres ja ilusate vaadetega.
Taevas oli tumepilvine, kuid pidas kuiva.
Jõudsime Ohessaarde, kus kiviklibune rand nägi välja selline:

Tibutas kergelt.
Keerasime ranna äärde kohvikusse. Seal valmistuti õhtuseks ürituseks. Ameerika Iseseisvuspäev Ohessaare moodi. Nägin Sõrve tipus kuulutust.
Noormees, kes kohvi ja kiluleiba müüs, ei osanud kivitornide kohta miskit tarka kosta.

Pärast väikest kosutust ja rannal turnimist suundusime edasi. Ikka edasi.
Pangad. Tuulikud. Talud.
Loobusime Kaunispes mereäärsest kaarest läbi Rahuste. Tee oleks tulnud pikk ja oli üsna sopane ja loike täis.
Sopa suhtes olime hellaks tehtud!
Merel palju haigruid ja meriskeid.
Tee hakkas tõusma.

Selle majaka jalamil seisis üks karavanauto.
Vaade oli ilus, rannas sobivaid telkimiskohti küllaga.
Aga.
Kell oli veel vähe ja taevas sünge ja võti oli mul endiselt taskus.
Kaugatome pank oma ilus.

Ja olimegi jõudnud tagasi kaarega Salmele.
Jõudsime veel poodigi. Uuesti.
Pääsukesed teevad taeva all kõrgeid tiire.
Majake ootas meid nii, nagu ta hommikul jätsime. Omanik oli lahkelt nõus võtmetagust veel üheks ööks laenama.
Kotid tuppa, rattad õue, õnneks sadulad kaetud.
Saun, söök, varane uinumine.
Õues sabistas vihma ja uni sai magus.


Päevatee u 86 km.

*