Reede, 06.07
Hommikune telk oli täiesti kuiv.
Pääsuke üritas kempsu pesa ehitada. Sinna sissepoole.
Põgenes akna kaudu, kui ukse avasin. Tundsin end süüdlasena.
Vesi järves oli nii kutsuv, et oleks patt olnud pesemisvõimalust kasutamata jätta.
Päike paistis. Toitusime ja panime kodinad kokku.
Usaldades suunda keerasime väiksele metsateele. Mis lõppes mudamülkaga. Järgmine teeots kadus olematuks heina sisse. Kolmas suubus peenliiva, kus rattaga sõitmine võimatu. Neljas, mis kutsuvalt väga õiges suunas oli, lõppes tiiki. Ja kogu selle meeldiva ekslemise olid meil truu õukonnana saatjaks musttuhat vereimejat.
"Mina enam suuremalt teelt kõrvale ei lähe," urisesin higi pühkides. "Aitab metsarajakestest. Loodus, raisk!"
Jah, aga muidu poleks me näinud imeilusat kitse, kes üle tee jalutas ja metsa vahele silkas.
Jõudsime tagasi õigele teele. Viitasid polnud muidugi kuskil.
Palav oli, võtsime riideid vähemaks sündsuse piirini.
Undva rannik oli imeilus!
Istusime kivile ja tegime väikse pikniku. Sõime ära viimase leiva.
Jah, üks seltskond rattureid vaid tuli vastu.
Undva ninas oli pink.
Lihtsalt istusime ja vaatasime merd ja linde.
Undva pank, Suuriku pank, Kuriku pank.
Nägid välja nagu ehtsad kaitserajatised, kuid lähemal vaatlemisel osutusid täiesti looduslikeks.
Siis roomas üle tee uss.
Veeres ei olnud poodi. Oli asfalttee ja teadetetahvel RMK kaardiga. Pildistasin, et oleks, kust ööbimiskohta otsida. Selle kalda RMK kohad olid inimesi täis.
Reede õhtu ju ikkagist.
Vesi oli otsakorral. Küsisime ühest majast, kus ehitus veel pooleli. Neiu oli lahke, aga vesi oli liialt kahtlane.
Keerasime sisse ühte taluõue. Hõikasime. Koputasime uksele. Hõikasime veel.
Ei kedagi.
Hoovil ent aiakastmisvoolik.
Täitsime omad veepudelid.
Kulgesime edasi, Tagalahe teise kalda äärt pidi. Siin kaardi järgi 3 telkimis-lõkkekohta.
Koorunõmme looduskaitseala.
Hästi märgistatud puhkekoht. Ilus, sobiv. Kuid siiski tahtsin edasi minna, teised ka üle vaadata.
Teine ehk keskmine - puudub käimla, millest annab märku ka platsi lähiümbrus. Kõik kohad paberitükikesi ja midaiganes täis. Pealegi puudus seal ka igasugune varjualune.
Kolmas telkimiskoht. Kemps - on. Merele ligipääs - olemas. Varjualune - olemas. Telgile ka piisavalt siledat pinda. Jah, selle me võtame!
Toitusime. Lebotasime. Üritasin telefonist raadiot tabada ja raadiost ilmateadet. Lubas kõike.
Täna oli isegi Udupea nõus puhastavaid veeprotseduure tegema.
Päevane päike oli liiga teinud. Põletusravum kulus marjaks ära.
Tuli auto, sõitis randa ja mehed läksid paadiga kalale. Piisavalt kaugele, et meie veemõnusid mitte häirida.
Mõne aja pärast sõitis platsile veel üks masin.
Sisisesime vaikselt Udupeaga, et Mine ära ja ära jää siia ööbima, meie koht!
"Ma tõin teile lõkkepuid," hõikas tädike ja tõi kempsu uue rulli paberit. Ta kaaslane laadis samal ajal puid varjualusesse. Noh, toretore, naeratasime. Meil küll priimus ja lõkkeks vajadus puudub, aga ega liiga ka ei tee.
Kõht täis, käterätikud ja pestud riided varjualuses kuivamas, loivasime randa.
Rannas vana militarjäänuk.
Oli mõnus olemine.
Sisetelgi peal ronisid kümned sitikad. Ronisid üles ja kukkusid alla, tekitades judisemapanevaid helisid. Paar tükki said kuidagi ka telki sisse. Vastik! Üritasin neid kätte saada ja telgist välja visata. Katus kahises.
Päris õudne.
Paari tunni pärast hakkas müristama ja välke sähvima. Tugevalt ja tihedalt. Aga sadu veel ei tulnud.
Müristas. Muudkui müristas. Kaugemalt ja lähemalt. Välgud sähvisid. Läbi telgiriide oli neid aimata.
Sitikad sahisesid pea kohal. Sahh-sahh-pots.
Keset ööd hakkas sadama. Tihedalt ja järjekindlalt.
Päevatee 54 km.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar