Saaremaa rattatuur '12 6.

*

Neljapäev, 05.07

Hommikul sadas. Katkematult, nagu ta terve öö oli sadanud.
Pääsukesed istusid traadil.
Pakkisime väääga aeglaselt omad kodinad. Sõime pikalt ja põhjalikult hommikusööki. Ja jupikese teist hommikusööki.
Käisime ukse peal ilma uurimas.
Katusealune oli palju meelitavam kui vihma kätte minek.
Aga niisama tervet päeva kohapeal maha mölutada ei annaks kannatamatus.
Pool 11 vaibus vihm ja me asusime Teele.
Kihelkonna suunas.
Esimese suurema sabina saatsime mööda bussiootepaviljonis.

Seintel postkastidel perenimed. Armoand. Õnnis. Aulik.
Olin tark ja rääkisin Udupeale vennastekoguduse liikumisest Eestis ja eriti saartel.
Vihm vaibus.

Läbi Kotlandi ja Koovi.
Läbi uuesti tibama hakanud tiheda uduvihma.
Koovis tegime peatuse ühes majutuse söögikohas ja võtsime väikse kohvi-tee. Küsisime ilmateadet. Perenaine tegi nägu te-ei-taha-seda-teada ja kurtis, et ootas isegi heinailma, loog vettib ja ootab kokku kogumist.
Sadu on selline mitte läbimärgav ja tugev, aga pidev ja tihe ja niiske. Tuul kuivatab.
Karala suunas seekord ei keeranud. Sadas, ja kaart näitas, et mere äärde poleks nagunii pääsenud. Nii et Koovist läbi Lümanda otse Kihelkonda.
Lümandas olid kirikud.
Sildid, mis kaugusi näitasid, pikendasid järjepidevalt vahemaad kahe punkti vahel:
Tehumardi 8 - Kihelkonna 22
Tehumardi 11 - Kihelkonna 21 etc.
Enne Kihelkonda näitas viit Vilsandi RMK Teabemajja.
Vajame kaarti RMK puhkekohtadega. Keerasime sisse. Läbi lompide.
Majake oli ilus.
Majas puudus Saarema RMK kaart.
"Me saame kohe uued ja värsked, lähipäevil peaks saabuma," teatas tädike.
Aitäh, aga see meid ei lohutanud.
"A võtke miski muu Saaremaa kaart ja märkige pliiatsiga kohad peale," oli tädi abivalmis.
Avas interneti ja zuumis RMK kodulehe kaarti. Noh, olgu, abiks seegi.
Olin rahulolematu klient.
Küsisime lõkke- ja telkimiskohtade seisukorra ja asukohtade kohta täpsemalt.
Vastust ei saanud.
Noh, olgu siis nii.
Välja astudes lõi silma ere päike. Ja pihustas edasi katkematult vett.
Jõudsime Kihelkonda. Seal pood. Tundub, et viimane paari päeva jooksul.
Täiendasime varusid ja läksime kirikusse.
Uksed lahti, rattad jäid vihma kätte.
Tädike dressides ja sooja südamega.
Jutustas ühe soojaga kiriku ajaloo ja oli mures meie öömaja ja tervise pärast.
Lubas kellatorni ronida.
Ronisime.
Oreli vaatasime üle, kiriku enese muidugi ka. Põrandal võõrkeelt rääkivad mees ja naine, kes valmistasid katet orelile. Augustiks peab orel kaetud olema, tuleb remont kirikusse. Tellingud on tugevad ja paistavad kestvat üle mitu remonti.

Tagasi keskplatsile. Vaatlesime kaarti, kus peale märgitud ka euro-rattatee. Mis aga igavalt otse läheb. Meie aga tahame Harilaiule!
Taas tugevnes vihm. Kolisime bussipeatusse varju alla. Udupea läks teise poe (miskipärast on kohtades, kus ON poode, kaks tükki alati praktiliselt kõrvuti,) hamburgeri sildiga uksest sisse. Ja naases kahe "hamburgeriga". Uunis sojendatud sai kotletilaadse tootega, vahele juusturiba ja törts hapukoore-katšupi-segu. Noh, oli kah.
Söömisprotseduuri käigus oli ka vihm vaibunud. Vaatemänguna sai vaadatud poe juures tõsieluseriaali Üks-teeb-tööd-ja-kolm-joovad-ja-mölisevad.
Jätkasime Teed.
Kurevere kandis märkasin õiget teeotsa ja keerasimegi suuremalt teelt kõrvale, looduskaitsealale, Harilaiu suunas.
Kahel pool veised ja karjamaad kadakaterohked.
Ühel teelahkmel eksisime veidi ära. Jõudsime tallu.
Udupea läks nõu küsima.
"Kuidas Harilaidu saab?"
"No eks minge umbes 10 kilomeetrit tagasi kõigepealt," alustas peremees.
Udupea jahmunud nägu nähes lisas kiirustades: "Aga saab ka nii, et lähete sinna teeotsale tagasi ja siis keerate teisele poole ja jõuategi".
Saare naljad :)
Jõudsimegi.

Silt näitas Harilaiu suunas.
Jätkasime teed kuni autode peatustõkkeni.

Võimalus telkida. väike-veekogu-suurlompki ligi, katusega toidulaud ja kuivkäimlad. Ja üks väike katusega majake, kus vihma korral tudimagi mahuks.

Jätsime koha meelde ja kulgesime edasi.
Vihm vaibus.
Õhk oli soe.
Ja ümbrus sai väga ilusaks.

Miski hetk nõmme vahel jätsime rattad teele ja jalutasime mere äärde. Üle nõmme. Üle imelise maa.
Lilla-kollase-rohelisevärviline. Liivasegune. Õrn ja habras ja elujõuline.
Jah, need on need nukad, kus pole inimesi ja autosid. Kus on vaid loodus ise, väikse kirgiisist hilisteismelise labidakesega kaevatud kraavikesed pervel.
Eesti loodus on suurelt jaolt säilinud tänu militaarsusele.
Teekene viis likkadi-lokkadi ikka edasi, majaka suunas.
Kuni saabus lubatud lõkkekoht-telkimisplats.
"Jah, selle me võtame!" oli otsus kindel.

Lõime telgi püsti, riputasime vihmamärja katuse alla tuulduma , panime kotid telki ja sõitsime majaka poole.
Majakas, millest iial ei tea, mispidi ta kaldu on.
Veidi aja pärast oli muidu kergeks muutunud rataste all lausliiv.
Jätsime rattad ja kõndisime edasi.
Liiv rihmikus häiris, võtsin need jalast.
Seisatasime.
Meres oli luik kahe pojaga. Ja rannal vaatles neid igatseva moega rebane.
Meid märgates rebane pages. Laisalt ja pettunult.
Luiged jäid.

Me olime kummalises ajas ja kohas.
Läksime rebase jälgi mööda edasi. Majaka suunas, mis peibutas üle puudelatvade.
Militaarehitised. Ja majakas.
Meri tõusis ja sõi juured majakalt.
Majakas kaldus.
Meri pöördus ja tõi toestust. Majakas tõusis.
Seisab teine nüüd maa ja taeva vahepeal.

Ja ikka kangastus kadakate vahel see väike stepipoeg, kes siin kunagi esimest ja viimast korda merd nägi oma teenistusaastatel. Kes imetles loojangut ja soolast vett.
Romantiseerisin?
Maailm on muinasjutt, täis Lugusid!
Tagasi telkimisplatsile.
Ümber oli Maa, sirav ja elus.
Telkimisplatsi ühel pool meri metsatuka taga mühisemas ja külje all mageveejärv.

Toitusime, vaatlesime, vaikisime, kuulasime.
Ja läksime magama.
Meri mühises ja järv vaikis.

Läbisõit u 62 km.
(No mul on see meetrimõõtja lenksu küljes!)

*