Laupäev, 07.07
Ärkasime. Sadas.
Nii, nagu ta oma pealehakkamisest alates oli sadanud. Vahet pidamata.
Sitikad olid kadunud.
Läksin lükkasin varjualusest rattad välja ja transasime muu kraami telgist sinna asemele. Katus pea kohal, sai rahus pakkida ja toimetada.
Telk enam-vähem kuiv, keerasime esimesi piisku tundes kiiresti kokku.
Kotid pakitud, kõik valmis minekuks.
Ja tuli uus sadu. Pikk ja põhjalik.
Istusime varjualuses ja ootasime selle möödumist.
Ennelõunal, vihma vaibudes lõpuks ometi Teele.
Plaan järjekordses poolsaare tipus ära käia langes teeolude tõttu ära.
Pigem väikse kaarega asfaldile ja Mustjala poole.
Tee oli metsavaheline slaalom mööda ja läbi lompidest. Jalad said põlvini märjaks. Sopaseks õnneks väga ei kiskunud, jäi rohkem kiviklibuseks-kruusaseks.
Kitse nägime taluhoovist rahulikult metsa vahele sörkimas. Ja sookured tõusid lendu üsna ligidalt. Suured ja ilusad linnud.
Panin asfaldini jõudnuna paar lehte majapidamispaberit talla ja rihmiku vahele, et viimast kuivatada. Nägi punk välja, aga töötas. Järgiproovitud.
Mustjalani veel veidi maad.
Ilm pidas suht kuivana, kuid kogus pilvi.
Mustjala jalamil käisime kaesime kena kirikut, kus, nagu teistelgi ortodoksetel valgetel suht sama põhiplaaniga hoonete ustel andis sildike teada, et teenib neis kõigis isa Toivo, meie uus tuttav Tornimäelt.
Alustasime viimasest.
Rattad igaks juhuk kottide-sadulatega varju alla ja majja.
Infot saime vähe, kuid Saaremaa kaardi siiski.
Vett saime ka.
Ja siis veel veerandtunnikest väljapanekut vaadelda, sest pilved taevas otsustasid katki minna.
Kui sadu vaibus, läksime poodi. Esimene pood üle tüki aja. Viimane oli Kihelkonnas.
Varud varutud, tuterdasime kohviku suunas.
Musta Jala galerii.
Üübernummi veidi udu perenaine ja ruumitäis huvitavat müüdavat nänni. Süüa ei pakutud, vajadusel teeb võileibu. Kooki oli. Kohvi ka.
Ämbrik tuterdas ka muretult mööda põrandale laotatud paberipoognaid.
Meie-küla-eitede pildid, paljud teised kunstnikud. Tarbe- ja ilukraami.
Minema hakates märkasime nurga tagant veel üht kutsuvat silti. Seal olid Ašoti ja Navitrolla maalid.
Galeriist lahkudes käisime veelkord poest läbi, sest oli tekkinud mõte õhtusöögi asjus.
Ja ega enne homset ju jälle poodi paista...
Poe servas lõunatasid seltskond rattureid. Väljamaalased. Selliste riistadega:
Pank oli... pank. Turiste (loe: inimesi) oli rohkem, kui ma taluda suutsin. Vaade merelt oli kindlasti parem kui kaldalt ülalt alla vaadata.
Isegi süüa ei tahtnud selle hinna eest.
Merel aga lisaks uudistajate paatidele käis huvitav õppus. Suur juhtlind ja pesakond poegi. Võtsid ennelennu-hoo sisse ja pladistasid usinasti ja turbokiirusel. Siis rahunesid ja puhkasid liikmeid. Taas uus spurt. Lendu keegi ei tõusnud, aga pladin kostus kaugele. Harjutused iseseisvaks eluks :)
"Ärge Panga pangalt otse Pahapilli minge, see tee on piin ja vaev. Põlvini kruus, aga see-eest sõidab piisavalt autosid, et kogu see vaade tolmu kaoks. Pahapillis käige kindlasti sinepimüüjate juurest läbi, neil on head kraami!", olime varustatud K ja M-i kogemustega.
Tegime suurema ringi otsetee asemel. Tee oli kindel ja elu oli ilus.
Pahapillis nõksa "keelatud tee" peale ja olimegi sinepitalu hoovis.
Sakslasest omanik tuli lahkelt leti taha ja pakkus kraami maitsta.
No kurradi maitsvad sinepid!
Olid 200 ja 100 grammised purgikesed. Meid piiras maht ja kaal.
3 purgikest siiski ent võtsime. Kadaka, küüslaugu ja veel miski mudruga, mis kartulitele hästi pidi kärama.
Stiilinäide oskuslikust kraami mahutamisest:
Metskülast keerasime taas mere poole. Ühe puu otsast jälgis meid vares:
Tee ääres hääletasid häbelikult sellised isendid:
Esimene oli hõivatud.
K ja M-i jälgi ajades otsustasime teise platsi kasuks. Vähemasti teada, et uhiuus kemps ;)
Kahest lõkkekohast ühe olid vallutanud leedukad, mittelärmakas kolmene punt auto ja suure telgiga.
Meie okupeerisime teise lauakese.
Lõime telgi pusti ja Udupea asus kokkama.
Praekartul, tomat, viiner ja kõrvale värske sinep ja leib.
No missa hing veel tahad?
Päeva teekond 70 km.
*
3 kommentaari:
kui ma ise ei oleks osaline olnud, siis ma oleks küll juba marukade - ilus on ikka saaremaa kõrvalistes nurgakestes konnata!
mina olen osaline, aga ikka kade, sest kohati mulle tundub, et käisime sama teed pidi totaalselt erineval maal. lepatriinusid ma ei näinud, udu-galerinnat ei näinud...
sigu ja kitsi sa KA ei näinud :P
Postita kommentaar