Hispaania. Nii ja naa. 5

*
Töö- ja puhkelaager

Puhkepäev

18.04, neljapäev

Unine hommik ja tasane ärkamine.
Kohvi ja omlett.
Õues jahe ja udune.
S jääb Pessa, teised Valenciasse.
Suuruselt kolmas linn Hispaanias. Teise nimega Costa de Azahar - Apelsiinisalu rannik.
Pesast Valenciasse u 50 kilomeetrit.
Päike tõuseb läbi udu. Järsud mäed. Põllud.
Apelsinid. Päris, mahlakad apelsinid.

Pargime auto. Kindlasse kohta. Tänavale.
Ja hakkame meelde jätma, kuhu.
Tundub loogiline kõik.
(Selle hetkeni, kui teda leida tahame. See võttis aega. Linn on siiski suur.)
Palmid keset linna!
Puud õitsevad.

Kõnnime linnas ringi. Kõik on suur ja võimas.
Mida ütleks Freud?
Raudteejaam. Vana ja uus kõrvuti. Vana juba kui muuseum, mille külge uus ehitatud.
Vana ootesaal.

Ma pole niikaugel lõunas enne käinud.
Linn, mereäärne, apelsine ja palme täis, majad kõrged ja ohtrate kaunistustega.
Turg. Kirev ja rahvarohke.

Härjavõitlusareen. (Kuhu küll sisse ei pääsenud.)

Kirjutame tänavakohvikus postkaardid.
Teate, sellised pastakaga kartongile, mark peale ja adresseeritud saajateni.
Otsime üles peapostkontori.
Kui saalis piltima hakkan, saab turvamees kurjaks.
Kaardid saame siiski arhailistesse kastidesse torgatud.

Omas tänavas :P

Neljapäevition linnaplatsil katedraali ees traditsiooniline veekohus. Linna tähtsad ninad aruatavad miskite probleemide üle avalikkuse ees.
Kunagi, ammu, jooksis linnast läbi suur vesi, jõgi. Otse merre.
Rahvas tüdines ja viis vee kaarega linnast mööda.
Jõesäng ent jäi.
Hispaanias on vesi harv ja püha asi.
Kaeve vähe, allikad hinnas.
Eks see veekohus siis otsustaski midagi vee jagamise pihta.
Kui midagi otsustada polnud, tuldi niisama korra raadist välja, toetati pee maha ja mindi tähtsate nägudega tagasi.
Üritust olid tulnud jälgima paljud.

Katedraali seinad heitsid ka tagumisel poolel huvitavaid, horisontaalseid kujutisi.

Püha üritus nähtud, otsime autot.
Pildikesed linnast.

Küsides. Gepsuga. Sisetunde ajel.
Teeme väikse ringi ja siiski leiame.
Auto.
Poest läbi eelnevalt veidi süüa hankides ja siis suund Oceanografic'usse.
Endise suure jõe suudmeala.
Millele nüüd park võrsumas ja ehitatud.
Mitu uhket hoonet.

Parkimisel ilmnes taas kohalik omapäras. Isehakanud parkimiskorraldajad.
Kes nõudsid raha, et auto saaks olla ja jääda.
Küsib 5 eurot. Meie pakume 2. Veidi tingimist, ja nii jääb.
Toitume pingil. Tetrapaki-külm-tomatisupp, kohalik kartulivorm ja saiad.
Saame söönuks.
Parki.
I jääb meid lugedes ootama ja Oceanografic jääb avatuks veel vaid paar tundi.
Lunastame piletid ja siseneme märga maailma.
Linnud vee peal, kalad ja muud vee sees. Näeme loodut nii alt küi ülalt.
Ma ei ole kormorane kunagi veel nii ligidalt näinud.

Või mereelukaid oma pea kohal.

Jõudsime ka delfiinide etteastele välibasseinis.
Sel hetkel ütles mu fotikas üles. Tagavaraakut polnud kaasas.

Vaatemäng oli vägev!
Inimtegelased vilistasid oma ultraviledega ja delfiinid tegid trikke. Hüppasid ise ja hüpitasid_ujutasid oma treenereid.
Ilus vaatemäng!
Veel veidi areaalil rini vaadelnud, suundume tagasi auto suunas.
Eksime tagasiteel veidi valele suunale, kuid korrigeerime end varsti.
Ehituspood ja plaadid + veekindel värv.
Ega reisi siis asjatult tehtud, ikka meeldiv kasulikuga!
Värvinötsik kukub esimesel autopöördel end põhjast katki.
Kinnitame ta tagurpidi ja seostame turvavööga.
Nüüd peaks Pesani vastu pidama!

On monumentide mälestuspäev.
Jah, terve linn nägi välja kui Kõrgemale, Ornamendirohkemalt ja Ohtramalt!

Õhtul Peasas.
Ligunenud kikerherned ei soovin teha koostööd saamaks hummuseks.
see-eest on koduleiba ja määret.
Ja Luna valvab pingsalt, et midagi raisku ei läheks.

Päeva lõpp.
*