22.04, esmaspäev
Hommikune äratus 5 asemel kell 6.
Õhutne väsinud silm ajas numbrid segamini.
Tõstame Udupeaga oma pambud autosse.
Luna jääb seekord kanu ja maja valvama.
S kingib mulle lahkumiskingi, mida võib tarbida või millega vajadusel kedagi ära osta.
Illegaalne.
Seame end lõdisedes autosse ja sõidame läbi mägede vastu päikesetõusule.
Suund Barcelonasse, kus peaks lennukilt saabuma S vanemad.
S ise tukub toasussides õndsalt keras tagaistmel.
Tegi teine öö läbi bocadillo'sid - pikki vahetäidisega saiu meile reisu peale.
I istub vapralt roolis ja Udupea iiveldab käänulisest teest.
Valencia kesklinnast mööda.
Suured teed, suured autod. Kusagil paremal on Vahemeri.
Kohvi veel ei anta.
Kusagil keerame mere äärde.
Ehtne Vahemeri.
Palmid ja ikka-veel-kinnised kohvikud.
Tuleb välja, et koht ei olegi Kusagil.
On hoopis Valge Maja ehk Casablanca!
Nii et nüüdseks olen ka seal rannas käinud :P
Edasi, ikka edasi Barcelona suunas.
Jõuame Katalooniasse.
"Kataloonia tuleb siis, kui tuul ja tuumajaamad."
Katalooniaga on miski värk. Vastandab end riigivõimule, ajab oma asja ja on muidu sümpaatne piirkond.
Tee ääres on üksikud toolid. Toolidel istuvad tüdrukud.
Mõne tooli peal ei istu, on vaid paberileht, kivi raskuseks, teavitamaks, et omanik on tööl ja koht siiski omanikuga.
Ka on tee ääres suurte ahvatlevate siltidega töötavate naiste maju.
Möödume ka viinamarjapõldudest, mille serval majake, kus I&S vaheldumisi elavad, kui enesele põldudel sessiooniliselt leivaraha teenivad.
Siin, lõuna pool, on viinamarjad juba lopsakamad.
Teeme sõidu vahele kohvi-, söögi-, sirutamis- ja vaatamisväärsustepause.
I teeb pakkumise meid Montserrat' mäe juurde ära viia.
Omanäolist hambulist mäge näeme kaugelt, selleni viivat teed aga otsime ja eksime kauem kui plaanitud.
Lõpuks jõuame köisraudtee jaama.
I&S jätavad nägemist ja sõidavad edasi.
Võtame omad seljakotid selga ja suundume köisraudtee jaama poole.
Lunastame piletid ja juba varsti kõlgume mäe, maa ja taeva vahel.
Montserrat
Veidi on isegi õudne.
Ikkagu tohutult kõrgel!
Läheneme tasapisi mäe otsas asuvale kloostrile.
Vastu tuleb teine sõiduk.
Tillukene hiigelsuure mäe kõrval.
Maandume õnnelikult jaamas.
Montserrat' kloostrihooned.
Käime kirikus ja luusime ringi, kus luusida annab.
Rahvast on palju.
Eriti suhtelisest eraklikkusest tulnute arvates.
Seisab seinaorvas, tema eest aga mööduvad inimesed. Järjekord ulatab kiriku ukseni.
Loobume. Ei tunne nii vastupandamatut vajadust püha reliikviat lähedalt näha.
Nii seest kui väljast on hoone kaetud ohtrate ornamentide ja ilustustega.
Kõik, nagu peab.
Jalutame läheduses oleval Ristiteel.
Vaade kõrvaltkünkalt
Mina olen väsinud raskest kotist ja pikast sõidust (ikkagi üle 400km maha vuratud) ning vaen, kas on õige aeg jonnima hakata.
Ei ole. Veel.
Rong sõidab tippu. Sinna kõige kõrgemale kohta, kust hea ümbrust näha.
Vaatame oma tasandilt.
Otse köisraudtee taga on maine raudtee.
Oleme Barcelonast u 50 kilomeetri kaugusel.
Ostame rongipiletid, ootame ära rongi ja sõidame linna.
Kuna oleme suht juhmid, ei taipa rongipiletit aktiveerida. Mistõttu ei pääse jaamas tõketest läbi. Õnneks on asjakohased tegelased abiks ning väravad avanevad.
Vaatame veidi maapealset ja sukeldume metroosse.
Tänu Madriidi kogemustele on juba nõksud selged.
Meie sihtmärk on Barcelona süda - La Rambla.
Tänav keset vanalinna, kauba- ja rahvatänav.
Keskuse keskus.
Barcelona
Uurime kaarte taskus ja metroo seintel. Nimesid ja sobivust.
Läheme metroorongi ja väljume õiges kohas.
Maa peale ja tihedasse rahvamassi.
On hoiatatud, et linn on üks vargusohtlikuimaid.
Oleme omad väärtasjad turvaliselt paigutanud.
Siiski lööb ülerahvastatus mul veidi kõhevil ja närvilise oleku.
Siinsamas toimub neegri ja mööduja vahel sulaselge narko vahetus raha vastu. Inimesed trügivad, kiirustavad. Jalgrattad vaikselt inimmassis laveerimas.
Miskid vilistavad ja piiksuvad tüübid ükskõiksete nägudega sihitult ringi jalutama (nagunii narkodiilerid või sutenöörid!).
Eksleme veidi, otsides vajalikku tänavat.
GPS on abiks.
Jõuame kohale.
Mööda punkaritest.
Kes edaspidi igaühtuseks vaatamisväärsuseks jääb. Õhtu edenedes üha uimasemastena.
Ja kerjustest, keda on tõesti palju.
Leiame oma hostel Europa.
Möllim end sisse, saame WIFI-koodi (hosteleuropa! kui originaalne!!!) viskame õlguväsitanud kotid tuppa, pikutume pisut ja edasi linna peale.
Tuba, muide, on piisav.
Voodi, pesuruum, lauake, toolid, riide- ja öökapp.
Aknakesest paistab sisehoov.
Süüat ja juuat ju vaja!
Linn elab oma väsimatut elu.
Satume Santa Maria del Pi kirikusse. Teeme sees tiiru.
Ilus-uhke-vägev.
Möödume katedraalist, mis õhtupäikeses oma ilu laiutab.
Esine plats on täis kevadnautlejaid mitmesuguseid.
Eksleme tunde ja kaardi järgi miskit müügikohta otsides.
Leiame lademes apteeke, kuid toidupoode vaid napilt.
Siiski, linnaloogika aitab.
Kuskil kõrvaltänavas suure ja uhke kõrval peab tema ju olema!
Saame omad söögid-joogid, naaseme hostelisse.
Sööme, joon, läbime põhjaliku puhastusrituaali ja siis olemegi väsinud.
Ukse taga on suht vagane.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar