Ahja jõel

*

Kanuutamas Ahjal

Kiidjärvelt algus.

Alustama pean tegelt sellest, et hommiku 5 äratus

laubasel priipäeval.

Esmane kohvi ja saiake bensukast koos bensuga.

Ning Talnast Trtu poole.

Ilge tee.

Kiiruspiirangud muutusid kogu aeg.

Enam ei suutnud mäletada, et kas ja kuidas.

Et nagu just oli miski märk, aga milline neist?

Jajahh, õige kõik.

Aga ikkagi nõme.

Sooh, kohale jõudsime läbi väikese ekslemisi siiski.

Kiidjärvelt veidi eemale kanuudesse kohalike autodega.

11 kilti veeteed.

3 ohtlikku kohta seletati algpunktis lahti.

Vasakult, keskelt ja paremalt, oli lühikokkuvõte.

Kanuusse ja veele.

Madal, kivine ja okslik.

Veidi kiva ja suunavalikuotsuseid.

Ja kaldalt nähtavat ERAMAA silti.

Kaldad olid linnused, putukased ja liivakaldalised.

Rahuliselt vee kaudu.

Silm ilu imetlemas, kõrv kuuldavat nautimas ja sõõrmed täis rahu.

Pardiemand paterdas oma emmepoegadega.

Taas üks liivapaljandik.

Värvide mäng.

Ürgsuse puudutus.

Kanuunina rahuliselt vett mõõtmas.

Nägime jäälindu. Mitu korda.

Lendamas ja istumas.

Arvestades vahemaid erinevad isendid.

Aega venitades, ometi otsa sai retk veepealne.

Maa jalge all, poodi otsime.

Tunamullu see ju oli!

Ise mäletan, ise käisin.

Jah, vastas kohalik laia sõbraliku irvega.

Oli, nüüd on vabadus.

Poodi pole enne suuri linnu, kadunud kõik.

Veeretk oli üübermõnus.

Kuna ma pole oma mälu jooksul Taevaskojas käinud, sai see tehtud.

Jalutamine.

Mõnus.

Ilus.

Liivasein ise värvirohke ja nimekraabitu.

Värvirohkust oli enam.

Ja siis tagasi teist kallast pidi.

Puul on perse.

Saba taga.

Tagasi Piibe maanteed pidi.

Äksi kirik.

Suur ja võimas, vana ja informatiivne.

Ja saigi õhtu ja päeva lõpp.

*