Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 1.

*

Neljapäev, 23. juuni

Hommikul Tallinnas laevale.

Rattad alla autode juurde ja ise üles vedelema.

Kahe-pooletunni-pärast Helsingis.

Laevalt maha ja juba tuttavat teed pidi jaama.

Rongijaama.

Selgub siiski, et kaugliinibussid Kamppist ehk paar tänavavahet eemalt end teele asutavad.

Ei ole lugu.

Kamppi, siis Kamppi.

Liftiga alla bussijaama.

Ja nagu ikka Soome kombe kohaselt, tõstab valgepluusi-lipsumees-bussijuht pakid ja rattad ise oma käe järgi alla pagasiruumi.

Pileti olime ülevalt bussikassast juba soetanud.

(Kui sellele ei mahu, minge järgmisega, pilet kehtib)

No mahtusime.

Vahele küsimus, kas tahame ehk teise punkti sarnasel marsruudil.

Ehk oleks võinud...

Pagas all, meie üleval ja sõit.

Eelostetud piletid on odavamad, kuid rataste eest tuleb ikka lisa lisada.

Poolel teel Helsingist Turku (Turusse) hakkas sadama.

Ja sadu jätkus ja kestis.

Kui bussilt maha saime, kobisime kiiresti katuse alla end kohendama.

Sadas.Tihedalt ja tuulega.

Ilmateade rääkis tormist.

End läbi vihma ja kultuuripealinna umbes õigele otsale saanud, otsustasime tiba peatuda ja oodata.

Et ehk siiski.

Vaibub sadu.

Veidi vaibuski.

Pooltunnikest lausa kuivas sõita saime.

Kuni hakkas taas.

Tihe vihm suure tuulega. Mis märgas kõik kondini ja kotisügavusteni.

Sildu ületades olid vaated suurepärased. Vihm jooksis risti ja tuul surus mõnuga piirdeni või autorataste poole.

Ahjaa, eesmärk oli Turust (Turkust?) saarestikku pidi Kustavi sadamasse jõuda, et säält Ahvenamaale.

Plaani kohaselt siis Ahvenamaale jaanikuks ehk 24-nda õdaguks.

Muumimaa kandis Naantalis siiski hoolimata vihmast veidi vanalinnas tiirlesima.

Vanalinn on seal vapustavalt ilus, isegi vihmase ilmaga.

Muumimaale ei läinud.

Vihmariided hakkasid läbi laskma.

Ikka üle saartevaheliste sildade ja väike peatus kioskis, kus soe pirukas ja kohvi-tee.

Ja ikka edasi, Livonsaari poole, kus kirja järgi kämp.

(Sest nii märjana ja pidevas sajus on katus pea kohal ehk ligidal parem kui telk keset kõnnumaad. No näiteks toidu valmistamiseks.)

Olid tõusud ja langused, suurepärased vaated.

Läbi tuhktiheda vihma, mis tuli vasemalt poolt.

Olete ju näinud neid katastroofifilme?

Jah, just niimoodi hoogudena.

(Pilti ei teinud, sest.. liiga märg)

Autod märkasid meid hoolimata ilmaoludest ja sõitsid vastasvööndisse tõmbudes kaarega mööda.

Rattateed, mis olid, koondusid kohati kahe suuna vahelisele haljasribale, tiirutasid üle kaljudesse raiutud autotunnelitest ja olid igati rattasõbralikud.

Kui olid eraldi rattateed.

Mõnikord ei olnud.

Livonsaari caravan.

Kohale jõudes katkeks vihmasadu ja ilmus päikene soe ja kuivatav.

Astusime registratuuri. Tilkudes kui kolm kolli.

Kuna mina ainsana sel hetkel silmanägemist ja keelemõistmist korraga omasin, olin nõus paberi täitma.

Võtsin tilkuva kiivri ja ulatasin Udupeale.

Võtsin tilkuva rattakinda paremast, kirjutamisekäest ja ulatasin Udupeale. Kes selle õues sorinal välja väänas.

Palusin kämbiomanikelt paberit käe kuivatamiseks.

Ja alles siis julgesin tähtsale paberile käega ligineda.

Kohale ei kummardunud, oleks kohe märjaks saanud.

Täitsin vajalikud formulaarid (ma loodan, see on õige sõna).

Saime õiguse ja juhatuse telgi paigutamiseks.

Küsisime kohe ka kohta, kus riided kuivama võiks panna.

Alul puigeldi, kuid siis heldus meeste süda me haledast väljanägemisest ning saime ühe sauna eesruumi koos kuivatusrestiga oma käsutusse.

Kiitus ja tänu!

Läksime karavanautodest ja majakestest veidi eemale telgisaarele ja lõime telgi püsti.

Elukogemus oli näidanud, et kolmene telk kolme jaoks on tulusam kui kaks telki kolmele.

Sest maksab telk. Inimesed tunduvalt vähem.

Lõdisedes telk püsti, kottidest kuivad riided ja lahkelt pakutud sauna eesruumi ümberriietuma.

Ei, saun pold soe, kuid siiski katuse all.

Hakkas taas tibama.

Suures majas oli kokkamisvõimalus.

Tegime, toitusime, soojenesime.

Kuivasime tasapisi.

Rattakotid olid läbiligunenud.

Magamismatid osaliselt samuti.

Muuga oli nii, et mis enne eraldi kiles, oli enamasti kuiv.

Palju asju polnud.

Kogu edasise reisi olid. Hoolikalt.

Peaagu kõik asjad eraldi vutlarites.

Saabus sume õhtu.

Kaelustuvi tegi uhuu-uhuu-huu ja vastaskaldal laiutas ebaharilikult suur luik.

Läbisõit u 53 km.

Reede, 24. juuni

Telk-kotid kokku.

Priist pesust ütles äsjavettind keha ära.

Märjad riided olid selgapanemis-kuivad.

Küll keha soojendab jäänukid.

Rattakettidele veidi õli, veepudelid vett täis ja taas teele.

Eesmärgiks sadamst ülevee sõita ja siis maismaad mööda järgmise sadamani.

Kustavini, me esimesse sihtmärki.

Sadamani jõuame, praamiga kõrvalsaarele ja siis risti üle kauni looduse järgmisse praamisadamasse.

Kus tabab teadmine.

Et see pole see, pole see.

On hoopis vale koht.

Õnneks need lühimaa-maanteepikendused ülevee üsna sagedasti liiguvad.

Nii siis maabume vajalikus punktis.

Ja tõdeme, et ei antud ega järgmisel päeval pole ette nähtud ühtki praamiretke meile vajalikus suunas.

(Ei hakka siin vist nimede ja kaartidega tüütama, uskuge niisama mu hämaraid sõnu)

Veidi kirutud ja nii, sai siis ots ringi keeratud ja otsus valmis.

Maaninalt maaninale sõitmise asemel ootab ees kahepäevane teekond ümber vete. Kaarega.

Sihtpunkt ikka Kustavi.

Ilm pidas kuiva, mööduvast majast küsisime joogivett ja vajadusel kohalikelt õiget teeotsa.

Loodetud Ahvenamaa pööripäev lõppes veidikese tagasiteega, pühasuletud poodidega ja vaikse inimtühja, kauniilmalise sõiduga.

Tee peal ikka väike eine keskuseplatsil, kaemus kohalikku kirikusse (nagu ikka, kui teele jäävad), ning ikka edasi. Kohati rattateed, kohati sõidutee ääres.

Kaart, mis meil kaasas, lubas ujumiskohta.

Mis Soomemaal vaikimisi lubatud ööbimiskohaks.

Ikka tõusud ja laskumised.

Ikka palavus ja janu.

Ikka teelt eksimised ja uuesti teeotsa otsingud.

Lõppeks, edasi ja tagasi, leidsime otsitava.

Väikepaatide sadama, kohaliku kogukonna sauna, ujumisribakese ja vaibapesemisplatsi.

Mille ka telgistasime.

Saunas pidas rahvas oma juhannust, meid ei segatud ja meie ei seganud kedagi.

Käisin küll lahe ääres õhtul tulesid otsimas, kuid ei märganud.

Meid jälitav kaelustuvi tegi oma südantlõhestava uhuu-uhuu-huu ja kuulutas päeva lõppenuks.

Ahjaa.

Selgituseks.

Vaibapesukohad on Soomemaal sellised kohad, kus tullakse vaipu pesema.

Antud kohas oli 6 pikka vanni pealt mitmel moel tuleva laheveega. (Juua ei kõlvanud, pesta ent küll, end ja nõusid.) Pikad lauad, mida vannidele asetada.

Ja üks kuivatusrull.

Juhistega, kuidas näppe pole kasulik koos vaibaga vahele pista.

Nii möödus me jaanipäev.

Läbisõit u 58 km.

*