Vaatsin just filmi, kus stseen:
Naine sobrab võõra mehe toas ja leiab pihukotitäie hambaid. Röögatab ja läheb oma poisile kaebama.
Et näe, pervo, kindlasti voodikaaslaste omad.
Poiss põrgatab korvpalli ja lausub marurahulikult nina ees hüpitatavaid hambaid vaadates: Sellele on kindlasti mingi selgitus. Lähme, see pole meie asi!
Jah, mis on kelle asi ja kelle probleeme me kanname.
Ikka meenub jutuke.
Mees läheb sõbra juurde ja alustab usalduslikku vestlust: Tead, su naine petab sind!
See on tema asi, lausub sõber rahulikult.
Jah, aga ta petab sind minuga! lausub süüdlane nüüd.
See on sinu asi, lausub petetu endiselt stoiliselt.
Ja mis sa nüüd ette kavatsed võtta? küsib petja juba üsna ärevusse sattudes.
Vot see on juba minu asi!
Väga õpetlik.
Ning rahulikuks uneks ja muidu nõrkemise ja stressi vältimiseks kõlbab ellu viia paljukuuldud mõte: teha vahet asjadel, mida saame muuta ja mida mitte.
See pole pelgalt leppimine kõigega, oo ei.
Muuta saab kaudselt ja enesele nägematult paljugi.
Kuid end vigaseks muretseda asjade pärast, mida mõjutada ei saa, pole ka mõistlik.
Arvan ma.
*
1 kommentaar:
Kusjuures mittesekkumine on mõnikord üks tõhusamaid sekkumisviise. :)
Postita kommentaar