*
Teisipäev, 28. juuni.
Hommik.
Toibumine.
Hommikutee-kohvi ja toitumisprotseduur.
Rattapraam peaks väljuma 11.30.
Vedeleme siin ja seal.
Noored naaberratturid samamoodi.
Eile õhtul meist möödunud ja siis taas vastu sõitnud munakiivripaar on jõudnud samuti praamiootele.
Naeratame ja tervitame.
Kodinad kokku ja kaile valvele.
Pakume, palju rattaid teisest sadamast siia tuleb.
Me kõik eksisime - mitte ühtegi!
Saabub praam.
Kapten-praamijuht loeb meid üle (2+2+3) ning asub rattaid paigutama.
Kõige käepärasemalt.
Maksame veotasu ja istume laevale.
Saared, laiud, vesi.
Kivi ja mets ja rootsipunased kõiksugu hooned.
Maabumine järjekordses väikesadamas.
Ja loomulikult kohe tee üles, kõrgemale.
Teised kaovad kiiremini, meitel aega küll.
Imelise kaitsekihiga hobused tee ääres.
Ja neid oli terve kari.
Putukate kaitse?
Hääletusega otsustasime Eckerö saare külastamata jätta.Sõit sama teed pidi edasi ja tagasi saarele ja selle teise otsa ei tundunud ahvatlev.
Laisad, mis muud.
Tee peale jäi kohvik.
Talus oli 1 maja kohalikuks kohvikuks kujundatud. Köögi-müügiruum ja söögituba, lauad maja ees.
Pere lapsed mängimas õues ja perenaine ise lahke ja sõbralik.
MIda muidugi peaks sel saarel proovima, on alandkaken ehk ahvenamaa pannkook.
Paks magus kardemonirohke omletiomadustega küpsetis, mis kaetud moosi ja vahukoorega.
Kulgesime edasi Marienhamni suunas.
Tee peale jäi tuulik.
Meie jäime tuuliku ette.
Lõunatama.
Pilk tuulikualusesse panipaika tõi naeratuse näole.Hõu-hõu, kuumas suvepäevas.
Ikka tasapisi kulgedes, ikka vastutuult ja koguaeg ülesmäge (no laskumised läksid nii lihtsalt ja kiirelt, et ei märganudki) jõudsime õhtuks pealinna ehk Ahvenamaa keskusesse.Suund kämpi.
Ilus vaikne linnakene.
Suure pargiga, kus jalutas suvaliselt selline isend.
Jah, kui teda piltima hakkasin pröögatas isend äkitselt koleda häälega.Muidugi hüppasin ellujääjana instinkrtiivselt üsna palju kaugemale.
Kämping.
Suur ja avar, mere ääres.
Ihupesu tasuta ja müntidega riidepesu ja kuivatuskapp.
Kasutasime juhust.
Dushid ja WC asusid majas, mille uks oli lukus.
Koodi nägin kõrvaltvaadates ja -abistades siiski ära.
(Alles hommikul avastasime, et koodinumber oli telgile antava numbrilipiku peal samuti olemas.)
Väike pagasivaba reid linna peal.
Õhtusöök.
Ja siis ilmusid otse meie naabrusesse munakiivripaar.
Vahva :)
Rannavees ujusid luiged.
Kaelustuvi ei olnud.
Keset ööd tormas Udupea telgist välja.
Kiskus prügikoti verejanulise kajaka hammaste vahelt välja ja kinnitas kõik pätsatava varjulisemasse ja kaitstumasse kohta.
Sai öö, kus karjusid kajakad ja muud pisilinnud.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar