Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 6.

*

Kolmapäev, 29. juuni.

Pommern.

Laevmuuseum.

Purjemeeste kajut. 16 meest ühes ruumis.

Koiku ja kast asjadega põrmandul.

Mõni oli kardina ette pannud, teine riiulikese koikusse nikerdanud.

Pildikesed seintel silma-hingerõõmu pakkumas.

Purje parandamise vahendid.

Sõrmkübar käis rihmaga pöidla külge.

Kaptenil oli muidugi oma suur (laeva mõistes) ja üksik söögisaal ja kajut.

Oli ka kolmekohaline reisijateruum.

Siit seda võimast laeva juhiti.

Ja vastupidi kinnistunud arusaamadele filmidest ja muust, oli rool suunaga ahtri poole.

Noh, nagu paadis aerutades oled seljaga sõidu suunas.

Oli igasugu väljapanekuid ja sai laeva seest ja väljast kaeda.

Isegi filmi näha omaaegsete laevameeste mälestustest ja originaal-filmilõikudest.

Elu laeval.

Kõrvalolev meremuuseum koos ainulaadse piraadilipuga oli remondis.

Tuleva aastani.

Ajaloomuuseum väga ei tõmmanud. Enam.

Marehamni kirik aga oli avatud ja ilus.

Laed kaunistatud servi sarnaselt Finströmi kirikuga.

Ja orel, mida mina ennem näinud polnud - rida vilesid horisontaalis.

Liinailu vaadatud, kämpi tagasi (seekord olime telgi püsti jätnud, kotid sisse visanud ja tühiratastega kultuuritiiru teinud).

Telk kokku, pakid peale ja minekule.

Mõnekümmend kilomeetrit idas oli sadam, mis Ahvenamaalt taas Tur saarestikku viis.

Munakiivrid möödusid meist taas.

Ikka tõusud ja langused.

Ikka karge, kaljudest metsaks ja põllumaaks saanud ilu.

Lumparlandi sadamasse.

Munakiivripaar juba ees.

Ja hulka teisigi jala, ratastega ja autodega.

Piletiraha ei küsinud keegi.

Terve Ahvenamaa sai ületatud (rattapraam välja arvata) sellesama esimese 5-eurise piletiga, millega kaasneb kleeppael rattal vist andis loa liigesta tasuta.

Et Ahvenamaale saamiseks peab maksma, ära saadetakse tasuta.

Ees ootas 5-tunnine laevasõit.

Viie vahepeatusega.

Paljukiidetud kaljurünk, Kökari-nimeline turistimagnet sealhulgas. Reklaamitud kui ürgse ja puutumatu looduse kehastus.

Ohtralt reklaamitud.

Munakiivrid meist sinna jäid.

Meie aga Galtby sadamas Korpo saarel maabusime.

Kell oli hilisõhtu.

Veidi sõitu veel ja peatusime jahisadamas saare keskuses.

Parkimispratsi ääres jupike niidetud muruga, kuhu telgile ruumi.

Olime Soomes, seepärast lihtsalt telkisime.

Väsimus, õhtusöök ja unele.

Kaelustuvi oli tagasi ja kosutas taas hinge ja meeli oma hüüdega.

Uhuu-uhuu-huu.

*