Sinna ja tagasi. Rattaga

Et vahelduse mõttes siis rattaga.
Hüljes rattal.

Et kõik (, no vähemalt osa,) ausalt ära rääkida, siis sai lugu alguse sellest artiklist.

(Kui selgemalt tahad näha, ürita pildile klikata või nii.)

Hommikul rongiga Riisiperre. Sinna lõppeb raudne tee.
Rattad maha. Vabadus!
Kohalik pood likvideeritud.
Nissi kiriku ümber luusima.
Poes pisut süüa tee peale nii igaks juhuks ja teele siis.

Et siis päris algusest. Selja taha jääb piirdega järsult lõppev rööbastee, vahele asfalt ja edasi uus rattatee. Riisipere - Haapsalu. Haapsalu - Riisipere.

Rõemsalt teele.
Eksju, meil pole kiiret? Keerame ikka igale poole sisse, nii vahelduse mõttes, eks?
Jahh, loomulikult!

Esimesed kilomeetrid. Läheb aega harjumaks, et laadungiga ratas on teise kaaluga kui vaid enda ihu kandev. Läheb aega harjumaks, et autode ja inimestega ning nende ootamatustega ei pea arvestama. Läheb aega harjumaks, et on suvi, on ajatus, on tee.

Miski aja pärast Turba. Tiirutame majade vahel ühel ja teisel pool rattateed.
Ehh, ei midagi huvitavat. Tagasi teele.
Teed ilmestamas riietumispausid (külm ja soe vahetusid sellise kiiruse ja intensiivsusega, et sai üsna mitu kehakatete kombinatsiooni läbi proovitud), paar kaunist looduslikku vaatamisväärsust ja entusiasm.

Ristumine peateega ja pirukaputka selle päeva ainsad 2 saiakest kaasa haaratud.
Edasi.
Ees sirge tee, taga sirge tee, kahel pool kõrge võsa.
Peatus. Teeäärsele puuvirnale pirukaid nahistama.
Mõnus on olla!


Risti. Üle 20 kilti teest on läbi. Poest vein joogipudelisse.
Küüditatute mälestusmärk.
Raudrööpad kõrgusse ristina.
Kõigile, keda siin jaamas rongi pandi.
Kõrval kuiv teave, kust ja kuipalju. Nimed.
Ja ikka takkajärgi küsimus, et MIKS?
Miks naised ja lapsed, miks mehed, miks vanad ja väetid?

Ristist edasi ilmuvad teeäärde kilomeetripostid.
32 kilomeetrit Haapsaluni.
Mis siis ikka. Edasi!
Veinilonksud ja peas ketravad viisijupid. Isiklik raadio on hea asi, mis?
Mõned jutukatked omavahel.
Mõned peatused tundmaks, et elu on ilus ja seda peab täiega nautima.

Auto möödumas. Tigedus.
Krt, rattatee ja et mida krdit?
Jube mõnus on jah miskites roobastes jälle ukerdama hakata!
Hüljatud maja.
Ja sellistest mina niilihtsalt ei möödu, ikka nina sisse.
Uksed lahti ja aknad puru, nagu ikka.
Ma ei mõista inimeste vaenu tervete klaaside vastu, ei mõista.
Nagu mahajäetud maja ikka. Kunagi suur elamine olnud, nüüd kolmeks köök+toaliseks korteriks jagatud. Terved sööginõud ja lõhutud ahjud.
Ja joomajärgsed taarad, märgid ööbimistest ja no nagu ikka.
Ja klaasikillud jalge all.
Mis sunnib inimesi asustatusest nii kaugele lagastama?

Veidi edasi seesama auto, mis uhkelt meist ennist mööda tuhises.
Kuid armatuuril miski luba, mis tõendab tema õigust jalgrattateel sõita.
Kuid see maja, mille ees ta peatus...
Ma tundsin selle ära.
Ma tundsin ta ära.
Kuid selle loo räägin ma teine kord.

Ja edasi on tee. On lihtsalt tee ja ligihiiliv väsimus.
Kilomeetrite lugemine. Söögikohaks sobiva paiga otsimine.
Lõppeks otsus, et Haapsalus sööme.
Paliverest alates kaob igasugune ülevaade, kus me asume.
Visadus kannab vilja ja siis ühel hetkel, kuskil võsas, saigi tee otsa.
Lihtsalt.
Edasi oln liiprid.
Kõik. Ei viita, ei juhiseid.
Inimesed ikka abiks. Annavad nõu ja puha. Olgu või vale ;)

Linna me jõuame.
Väliterrass. Kebab.
Esimese hooga hea, mida suutäis edasi, seda soolasemaks muutus.
Õlu läks kui kerisele.
No igatahes miskit kõhus, aeg magamiskoht otsida.
Mere äärde. Sinna ranna taha.
Tühjaksjäetud hooned.
Ja taas klaasikillud. Ohtralt klaasikilde.
Ikka nii ohtralt, et tundus tark ratast käekõrval vedada, talda tunginud tükke eemaldada ja palvetada, et rattakummid terveks jääks.
Koht ilus, vaid miskid autod aeg-ajalt ringi tiirutavad.


Jonn tabab. Seekord mind.
Mulle on üsna vastukäivad asustatud paigad.
Kuid me saame hakkama, vaikselt ja rahulikult, sest väsinud ju mõlemad.
Siin on lõpp, siin on ilus, siia me jääme, on lõpuks otsus mõlemaid rahuldav.

Koht on ilus. Meri, luiged, mööduvad jahid, kaatrid.
Mõned korrad sõidavad autod telgi taha, kuid keeravad tagasi.
Tuul ei olegi nii tugev, kui karta.
Priimusel tee ja väike õhtueine.

Jalutuskäik lähedalasuvates jaburates ja sürrides klaasidelagetates ja rüüstatud tööstushoonetes. Saal tühi, vaid põrand kaetud ruumi ulatuses väikeste konservisiltidega. Sprotid õlis.

Uni tuleb kärmelt. Mõnele vähemalt.

Ümberringi linnud. Kajakad, luiged, haned, miskid veel.
Lobisemist pea öö läbi neil. Pojad ju pubekajärgus pea kõigil.

Hommikul ärkame rabistamise peale. Keegi kui koputaks telgi uksele. Siis paitab katusel linnu vari. Hakkab teine mööda vaia allapoole liikuma, kuni libastub. Lendab taas tipule. Üritab teiselt poolt. Gravitatsioon võidab taas.
Naljakas on ta.

Aga hommik on ilus.
Täpselt selline, nagu üks õnnelik hommik olema peab. Soe, valge, rahulik, väljapuhanud, täis tegutsemistahet ja samas rambelt rahulolev ka mittemidagitegemisega.
Lesime, kuni telgis läheb liialt lämmiks ja linnas on kohvikute uksed juba valla.
Tasapisi asjad kokku ja (ikka ratas käekõrval, klaasikillud ju, frakk, maivõi!) linna poole.
Ma arvan, et leidsime armsaima. Müüriääre (võimidagi sarnast) kohvik. Vaikne jatsumuusika, välilauad.
Tellitut ootama peab kaua. Ja mõni on kannatamatu loomuga ;)
Aga kui saabub, mis saabub, siis on see hea.
Kiluvõileib on meistriteos!
Ja kohvi läheb täpselt õigesse auku. 2 tassi kohe.
Kokkuvõttes jääme rahule.
Usaldades kaaslase sisetunnet jõuame seekord otse rattateeni! ( Kui kokku saavad 2 topograafilist idiooti, siis on selline asi pigem reegel kui erand miskipärast ;)).

Ja nüüd algab väntamine.
Ma ei ütleks, et umbes 60 kilti mul igapäevane norm oleks.
Seega olen valmis milleks iganes.
Uus mäng, mil nimeks Pane Oma Spidomeeter Täpseks.
Avastame, et kahe kilomeetripostivaheline tee kajastub rattal asuvatel mõõdikutel erinevalt. Nii omavahel erinevalt kui ka erinevaid postivahesid mõõtes. Järgnev tunnike ongi sujuvalt sisustatud paikasättimisega. Siiski aparaadikeste, mitte kilomeetripostide ;)
Sest, olgem ausad, tee ise on igav.
Esimene päev oli põnevus, et EHK tuleb varsti midagi.
Sama teed tagasi sõites on tõde end paljastanud.
Sirge tee ees, sirge taga, võsa mõlemal pool miskitki vaadet varjamas.

Aga, tead, ka koos vaikida on hea. Sa tead!

Miski hetk tundub, et tulles olid kohad, mida tagasi minnes enam ei leia.
Nagunii on nad siin midagi muutnud ja tegelikult liigume paralleelmaailmas, kus öö jooksul kaovad asjad. Suured asjad.
Ja teed on nad ka pikendanud. Ja paradoksaalselt läheb see tee mõlematpidi ainult ülesmäge ja vastutuult!
Selge vandenõu, ma ütlen!
Ristis on tunne, et eine on hea ja jalad on kanged.
Ja päike võtab ootamatult intensiivselt.

Ülla-ülla! Siiski on olemas eilne pirukaputka (loomulikult hirmus vale koha peal ja saiakesi õigeid pole seal enam ka) ja ka peatee alles. Ühe kauni vaatekoha siiski kaotasime. Miskid salajased jõud ikka liiguvad turbarabas, kindel see.

Riisipere jõudis kohale oodatust-kardetust varem.
See oli meeldiv üllatus.
Mitte, et nüüd jaksanud poleks, eksole.
Rongini oli natu aega.
Istusime (kujuta ette, saad jalgu sirutada ja istuda lamedal pinnal, ei sadulas!), kohanesime viisakate oludega, kebisime rongi ja siin lõppebki rattaretkelugu.

Mis ma teile siis soovitaksin.
See on kena lõpuviitmisvõimalus.
See on hea trenn.
See on hea liikumis+mediteerimisvõimalus, mistõttu ma pole kindel, et ma seda ei korda.
Igatahes on ta nüüd tehtud!
Ja kahetsust pole grammigi.