Nii kinnitasin endale kunagi.
Ideed oma olemuselt on ilusad, inimesed on, nagu on.
Mingi hetk on tunne, et nüüd aitab.
Töö. Inimesed. Eks ole ükskõiksus läbipõlemise märk?
Või lihtsalt. Ma ei tea.
Ma pole kunagi tahtnud töötada inimestega, suhelda.
Ja olen seda enamuse ajast teinud.
Isiklikud suhtlemised.
Leiad tegevuse. Meelepärase. Hülgad vanad rajad ja teod. Osaliselt. Harvemini kohtudes, lootes, et teised sama õnnelikud oma tegemistes kui Sa ise.
Ja mingi hetk ongi.
Mingi järgmine hetk polegi Sind vaja.
Ning siis on 1 väike hetk, mil tunned end vajatuna.
Sind ei vajatagi.
Taas loobumine, vabaks andmine. Oma mõtetes.
"Ta on alati olnud, ja nüüd teda enam pole," halas Mattias Kolu-Per'i surres.
Mõnikord on nii, et mõistuses on kõik paigas, südagi ei saa enam haiget, aga kusagil on miski nurk, mis kinni peab ja omaks, endassepuutuvaks loeb.
Lapsena õpib rääkima, hiljem peab õppima vaikima.
See käib kõige kohta.
Võib vaikida, võib tunda.
Võib samaaegselt.
Hingesegaselt siis.
Kuid siiski omas mullis õnnelik olles.
(Selgitusena. Antud traumad pildil on tingitud jalratta ja ihu kokkupõrkest. Juhtub. Tegu pole miski suunatud vägivallatusega, vaid lihtsa õnnetusega.)
2 kommentaari:
mmm, ma mõtlesin, et ma olen ainuke jobu maailmas, kellel oli ilmtingimata vaja oma haavatud põlve fotografeerida. aga näe :)
kurb kuulda sellisest kokkupõrkest. a, noh, paraneb.. Sinu vigastused paranevad, minu laps paraneb, rääkimine asendub vaikimisega ning vastupidi..
Postita kommentaar