Tasa ja sala oled iseeneses vägavarahommikul.
Üksi.
Hinges ja ümber mõned ja mitu, kuid siiski üksi, oma keha ja mõtete seinaga eraldatud, kaitstes ja varjates seda ainsat ja ainukest.
Hoides ja luues.
Hävitades ja unustades.
Ületähtsustades ja alahinnates.
Ikka elus ja kõhkvel.
Uskudes sõnu ja juhuseid, rumalalt pimedalt edasi, mõttes ikka paigal või pilvedes.
Sõnas kinni, mõttes kinni.
Sõnatult, mõtetult.
Sõnast vaba, mõttest vaba.
Tundeist tegelikult ei iial.
Mis vale, mis tõsi?
Mõnikord tuksub Elu eriti puudutavalt.
Mõnikord kauge kui unenägu.
Ja siis rebid tükkideks pabermälestused ja viskad bititühjusesse olnud elektronsõnad.
Tahta seina taha, peegli taha, vikerkaare taha.
Sulanduda kevadtiinusesse.
Eemale ja südamesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar