Päevad

Vanalinnal on päevad. Nädalajagu.
Üleeile fotonäitus. pildid vanalinnapäevadest läbi mõnekümne aasta.
Mäletan. Tuleb tuttav ette. Soengud ja riietus, kogu atmosfäär.
*
Hea on hommikul rõõmsalt minna ja õhtul rahulolevana tulla. Täis emotsioone ja seda imetabast mälestuste-igatsuste-kohapealolu hingust, mis tärkava suve soojuses ja vihmas end avaldab.
Ammu, tundub nii, pole seda välielu elanud.
Hommikul välja, 14 tundi hiljem koju. Väsinud, kuid õnnelik.
Kui mitte praegu, siis millal veel?
Ja see ei tähenda, et ma ei virise ettepanekute peale ja ei katsu ikka siia masina taha aega, kaunist aega, lihtsalt maha lebotama tulla. Vana harjumus.
Harjumustes on jõud. Peas.
Muide, otsustasin suitsetamise maha jätta.
No eks mõnikord ehk, aga ise enam pakki ei osta. Pole vaja.
Viimane suits oli esmaspäeval, ja ma saan hakkama.
See ei ole minu sõltuvus.
Jõudu neile, kes seda vajavad sel teel!
*
Vanalinn on mulle alati meeldinud.
Eriti need sopid ja kangialused, trepikojad ja müürid, mis nüüdseks enamasti suletud.
Kunagi sai tänavalt teisele läbi uste, hoovide ja koridoride...
Hommikuudus, aru saamata kas ikka veel või juba jälle. Tühjad tänavad.
Lood hõljumas.
*
Teatri-ja muusikamuuseum. Sisehoov.
Trupp.
Kelmikad lood.
Armas, oma, kodune.
"Lembelood vanas linnas".
Keskaegsed jandid, meenutav riietus. Lihtsus, sõnavalik, otsekohesus.
Nagu mõnesaja aasta taguseid lihtraamatuid lugedes.
Kerge ja hea.
*
Eilne vihm oli soe. Ja kui juba oled märg, pole vaja enam märga peljata. Siis on kiire möödas.
Kas suureks saamine on see, et hakkame vältima lompe? Läheme mitte rõõmsalt otse, vett pritsides ja põhjast teadmata, vaid pigem kaarega, üritades kuivaks jääda?