Mõtled.
Ütled.
Kuid rõhk lauses jääb valedele sõnadele.
Mis garneeringuks, saab pearoaks. Ja vastupidi.
Ja siis on ikka kuradi loll tunne, sest mida rohkem selgitad ja püüad nagu vabandada ja nii, seda enam hakkad ka oma vaimusilmas kujunema hoopis selliseks, kelleks ei tahaks.
Kuni kujutis ajab iiveldama ja tahaks talle peksa anda. Kuni endale tahaks peksa anda.
Mõni sõna.
Ja ometi oli ju mõte muus, hoopis muus.
Miks ei suuda inimesed mõtteid ja tundeid vahetult lugeda ja tajuda?
Sõnad on arusaamatuse allikas. Mõnikord.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar