Mitmesegast

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama ajusoppidest, mille sisu on õnneks nii tuhmunud, et pole seal pilte ega sõnu, tuhm tolm vaid.
Väga aus tolm.
Seega.

Kinoelamus. "Mina jään". Lavastaja Karen Oganesjan.
Vene film.
Veidi Kin-Dza-Dza, veidi Stalker ja veidi veelmidagi. Piiripealne. Surma ja labasuse piiripealne. Aga väärt vaatamist. Sest labasust polnud.

Koolituselamus.
Igas grupis on mõni selline.
See on vist standard, et on teatud tüüpi inimesi. Ja nad ei satu nagu kunagi päris kokku, vaid sulanduvad-jagunevad teistsuguste sekka.
No see selline üldine grupiteooria, et on omad kuningad, narrid, ajud ja muud jäsemed :)

Teatrielamus. "Tuhkatriinu". Estonias. Ooper.
Absurdselt pastelne.
Aga omal kombel sobis täiesti väljalülituseks muust.
Ja muidugi see jooksev tugitool :)

Eurovisioonielamus.
No selline ta oli. Mõni hetk oli peris lõbus.

Emadepäevaelamus.
Otsustasin meeldiva kasulikuga ühendada ja pekke liigutada.
Seega rattaga.
Ja loomulikult valisin selle aja, mil mind poolel teel paduvihm tabas.
Hea oli :)
Vihm oli soe ja hea.
Ja ma tundsin taas, et see pole koht, kus ma viriseda võiks. Sest hea oli!
Riided sai ju kuivama panna.
Ema on ema.

Õhtune.
Läksime taas ratastega. Metsakalmistule.
Emadepäev ju.
Merel oli adrulõhn.
Nurga taga oli 3 teismelist naisnarkarit.
Pärast kirsiõlu ja soolaveiselihaga metsa vahele.
Päike paistis ja loodus siristas.
Hea oli.
Kuni külm hakkas.

Miski minus tahab jubedalt magada, puhkust, miski osa pulbitseb ja kobrutab elujõust.
Kevad, mis muud.