Jah, mina olengi see jalgrattur, kes ületab valgusfooristatud ülekäiguradasid sõites. Väga aeglaselt ja ettevaatlikult ning täis tähelepanu ümbritsevate liiklejate vastu, kuid siiski sõites.
Jah, mina olengi see, kes ei roni sadulast maha, kui pean ületama iga 50meetri järgi rattateega ristuvaid kõrvaltänavate sõiduteejuppe. Annan teed, aga maha ei roni.
Kannan kenasti kiivrit ja pidurid on täitsa töökorras.
Mu punane jope ei peaks olema väga märkamatu.
Jah, mina olengi see rattur, kes sõidab iga päev 30 meetrit ühesuunalise sõidutee servas vastassuunaliselt. Kõnniteed on kitsad ja inimesi täis ning ma ei usu, et ükski autojuht eelistaks reaalis näha mind kõrval-(õigesuunaliselt)tänavalt kitsa ja üsna tiheda liiklusega peateega ristudes vasakulepööret tegemas kohata. Ning siis mind seal teel sõitmas.
Juba teist päeva sõidan ma olematuks kulunud joonega poolitatud kõrvalteel jalgratturite poolel ja laveerin seal tuterdavate ülekäiguradasid passivate kollavestide vahel.
Ja saan noomida ja trahviähvarduse, kuna rohelise tulega vöötrada ületan. Ratta seljas, teokiirusel.
Seadused, mai äss!
Kaastunne ratturitele, kel lapsed rattal. Iga mõne meetri tagant ratta seljast maha ja siis tagasi... Tänan, jätan vahele!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Kui sadulast püsti tõusta, siis peaks kõik ok olema. Sest siis Sa ei "istu" , järelikult pole juht
Sind mõistavad vaid omasugused. Nii jalakäijad kui masinamehed mõistavad ka. Kuid hukka
Tänitada saab mõlemalt poolt: jalakäija toriseb, et miks sa ei võiks autoteel sõita, kui juba sõidad, autojuht: jalgrattateed ju ja puha (jättes sellegi tähele panemata, kus nad tegelt ise täiega, külg küljes kinni parkida armastavad)
Ja see on vahva, kui ruttu inimese "kõik ... on idioodid!" suhtumine muutub. Kui ta näiteks autoroolist väljudes üle tee hakkab minema jne :D
Postita kommentaar