
Killuke Ontika paekallast. Kallas järsk, veidi ka tuult ja minul allakukkumishirm. Seega eriti julgelt üleääre ei küünitanud.
Alla on visatud terve prügimägi. Mida kõike ei paista!


Suund edasi ehk siis tagasi pääliina poole.
Märkab mägesid.
Kukruse tuhamäe otsa tee ääres ronime.
"Põlevkivi ehk kukersiit on oma teise nime saanudki sellest, et avastati kohas minega Kukruse. Oli mees leitud kivid kerisekivideks pannud..." jutustab Teadja.
"Eristamaks Eesti põlevkivi teistest maailma põlevkividest nimetatakse seda kukersiidiks. Nimi tuleneb Kukruse mõisa saksakeelsest nimest Kuckers", teab Neti.
Maantee äärsed karjatuskohad lehmade all näevad välja kui sõjaväelised õppeväljakud ohtrate kaevikutega.
Sissevajunud kaevandused, teab Teadja nukralt.

Taamal paistab Estonia kaevandus. Meie elekter.
Kukruse mägi lehkab endiselt.
Kunagine hõõguv tuhk jätkas oma lõõmamist ja miilamist aastaid.
Ja viimane peatus tagasiteel - Baltimaade kõrgeim tehismägi, ütleb teeviit.
Suur, must ja tehislik.

Paar kõrgemat mäekest ka kõrval. Ühe otsa täitsa ronitav tee.
Loomulikult peab ka sinna üles saama!
Olen vist ainus eestimaalane, kes pole Suure-Munamäe tippu jõudnud.

Aga ka see antud Kohtla-Järve küljealune rohelisekskasvanud tuhamägi annab ümbritsevast üsna lennuka ülevaate.
Tööstushingus. Ilus loodus ja lagunenud tootmishooned.
Linnad, kus aeg näib olevat aeglasem kui mõneski mujal.
Tagasisõites on raadios kuuldemäng.
Jõhvi Joosepi seiklused. Pioneeriaeg ja satiir.
Kuidagi väga asjakohane. Mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta...
Taevas näitab end taas sajas erinevas ilus.
Mõtteis on rahu ja kõhus on seenesoustiigatsus.

Lõpetuseks.
Soust sai ülihea ja 3 purki sai ka soola. Seeni siis.
Rahulolu ja mälestused on mõõtmatud suurused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar