Ida-Viru ja veidi seeni vol 1

Lubatud vihmahoogude asemel säras pilvitus taevas päike.
Hommikused ostlejad olid asjalikud ja mögafon parkimisplatsil alustas päeva esimest meeleoluviit üle harvade masinate.
Linnast väljas metsa veeres parkisid üksikud autod, juhid-reisijad korilusega tegelemas kusagil läheduses.
Huvitav, mis põhjusel sõidetakse uhkete, kallite autodega metsa korjama? Rahapuudus ju kõhtu täitma sel kombel ei sunni (automarke vaadates). Poes on saada igatsugu kraami. Vajadus metsa järele? Lihtsalt hingata ja leidmisrõõm saagist?

Leidus. Seeni. Ka kohtades, kus selged märgid eelkorjajatest.
Kuna hamster oli küll ahne, kuid ka mõistlik, sai kokku ämbrisse vaid soustijagu. Ja siis veel pihutäis neid võrratuid pilvikuid. Ning veidikene veel riisikaid. Ja seda platsitäit ei saanud ju ka niisama kasvama jätta!
Ilusas kukeseenemetsas ei kohanud ainsamatki nimetatut. See-eest aga kõiksugu muid, tuntud ja tundmatuid.
Igatahes poolest ämbritäiest piisas. Polnudki ju eesmärk talvevarusid hankida, vaid toidujagu värsket seent ja kaunist päeva nautida.


(Piltidelolevad seened jäid reaalselt vaid pildile ja metsa. Käesolevas loos on neil ainult illustreeriv, mitte kulinaarne osa.)

Ka oli palju pohli. Ainult võta ja raba. Kuna aga mõistlik meel ütles taas ahnele hamstrile sügaval sees, et kesse nendega hiljem tegelema tahaks hakata? piirduski see-korilus vaid topsitäiega, mis päeva jooksul marjaks ära kulus.

Metsas, peatunud autode läheduses liikusid inimesed. Ämbritega. Mida täpselt keegi hankis, ei saanudki täpselt aru. Ju seda, mis näppu jäi.

Oma-korilusega ühele poole saanud, läks tee edasi pikki Lenska... ups, ptüi, Peterburi maanteed ikka. Viitna kõrtsust kohvi ja tihenevate pilvede all ida suunas.

Tuuletiibsetest energiakogujatest töötas 2.
Moldova 2,5 näitas silt vasakule.
Kohtla-Järve juurest mere äärde, Ontika mõisa juurest mööda.

*
Ühel suvel tosinkond aastakest tagasi olin ma siin mõisa kõrval külalistemajas mõned päevad. Retriidil. Mõisa siis veel remonditi. Väike grupp toredaid inimesi ja tõesti hingamine, heaolu.
*
Peatusime tee kõrval. Väga õiges kohas - alla mere äärde viis trepp. Ümber tõeline džungel - ürgmets. Paesein taimede vahelt pea kohal kõrgumas.
Tugev merekohin. Valgekslimpsitud puurondid. Juured juustena taeva poole. Ohtralt inimmärke - nimesid kraabituna kuhuiganes, taarat, jäänukeid kõiksuguseid.
Ja hulga tardunud olnuga kive.

Jutud üleujutatud Ida-Virust vastavad tõele. Põldudel laiutab vesi.
Kuid seesama veerohkus saigi ajendiks siiakanti tulla. Eesmärgiks Valaste juga.
Sooh, hakkaski sadama, tundus kaldale lähenedes veepiisku näolt pühkides.

Trepikäsipuud ja võred olid täis tabalukke.
Graveeritud nimed ja kuupäevad.
Paljusid see lukk koos hoidnud on? mõtlen kibestunult. Ja mõttes leian sümboolsust ja sõnu, mida öelda enese luku kinniklõpsatamisel.
Kohas, kus maa näitab oma iidsust ja sügavust, kus vesi kohtub õhuga, kus on ilu ja võimu ja kindlust.

Ühe pildi peale juga ei mahu. Ka ajastukihiline kivisein mitte.
Veel on võim!
Alla langedes koondub ta klompidesse, mis õhuga põrkudes pihustudes kahanevad, alla jõudes kivisid purustavad ja taasühinenuna üheks kohisevaks vooks mere poole kandub.
Ülaltuntud vihm polnudki muud kui allpihustuvad piisad, mis end üle kaldaservagi viskasid. Seinad jooksid vett sirinal.
Aga talvel kasvab siin jää...


























Veidi harivat ka: