Hülged ja rahustav süst

Õhtune lausvihmajärgne maa on katnud end vapustava pilvemängu eest loojangul uduga.
Autotäis päevast rahul, merehaigeid ja väsinud nimetab pilvi kujudeks - näe, kutsikas; vaata, see nagu laev; otse ees on laialt naeratav lõvi...
*
Hommik oli pilvine ja täis asjalikku kiirustamist.
255 kilti mööda kodumaad.
Nii ja naa, teeparandused ja ümbersõidud, kohale jõudsime juba ootajate juurde mõneminutilise hilinemisega.
Leevi, Võhandu jõgi ja 4 süsta 8 inimese tarvis.

Väike kostüümidraama (hoiatusega, et vee peal riietumist ei toimu, ümberkäimise puhul saaks kaldal terve komplekti vahetada, kuid kellelgi pold isu kaasa vedada) päästevestide ja "seelikutega". Kumb alla, kumb peale, kust rihmad, mis kõrgusel...
Vest, selline pisike, kuid tubli, käib kõigepealt. Peale traksidega "seelik", mis kaitseb istumisauku veega täitumise eest. See on rinnust alates.
Väike juhatus, kuidas sõuda. Mõlemad koos ühelt poolt ja siis teiselt. Tüüri funktsioon ja kasutamine jääb tagumise kanda. Pedaalidega.
Punt olgu koos, igaüks nähku ees- ja järelsõitjat ehk esimest ja viimast.
Ümber minna on raske, kuid võimalik. Kiired juhendid vastavaks juhuks.
Järjekord: pea veest välja, süstast välja, kaaslase ülevaatus, aerude kättesaamine võimalusel, et edasi liikuda, ja alles viimaks, kui mahti jääb, leida ka süst, see veest tühjendada ja jätkata.

Mis seal ikka. Väike aeg kulub tagumiste tarvis tüüripedaalide parajale kaugusele istujast kohandamisega.
Süstad vette ja allavoolu.
Et siis kuidas see vees istumine ja (aer? mõla?) hoidmine ja kasutamine käibki?
Enesekaitsjalikult olen varustunud rattakinnastega, et pihke ei hõõruks.
Sellest on abi. Nagu ka lühikestest varrukatest, sest kahelabalise pulga veest välja tõstetud ots kallab sujuvalt vee käele. Ja "seelikule". Seega on käed pidevalt märjad.
Õlgadeni.

Vool viib, suund sujub ja ilm on soe.
Liivakivikaldad. Kõrged, kollased ja kihilised.
Puud kasvamas tühjuste kohal, juurdega kinni hoides.
Vees kivid ja langenud tüved.

Süst istub vees kindlamalt kui kanuu, sügavamalt.
Või siis, vastupidi, madalamalt.
Igatahes üsna silmapaistvad kivid saab tundmata ületatud.
Mõni kriibe siiski tuleb, õnneks mitte kinnijäämist.
Kaaslasi vaadates näeme, et saab. Nii kinni jääda kui tagurpidi kärestikust alla tulla.
Ja ikka see sõidualguse ergutav kisma süstapaaridel, et kes vehib, kes juhib ja kes seda kõike valesti teeb.
Seda on naljakas kuulata, südamest ise teha ning lõppeks teada, et tegelikult on naeru palju, viha aga olematu.

Pardid, pealtnäha selle aasta kurn, aga mine neid tea.
Kolmekesi süstade ees ujudes ja lennuharjutusi tehes kui jänesed autotuledes.
Veel on endiselt kulgemine ja rahu.
Ja päike ja vihm.
Vihma hakkas sadama nii, et ei saanud arugi, sest kõik "põllest" ülalpoolne oli naguni märjaks pritsunud.
Kuid ka see oli hea ja mõnus.
Ikka kurv ja väike kiirotsus, kas paremalt või vasemalt takistusest.

Mõned arusaamatused vasaku-parema asukohaga (tüüpiline!), instruktori antud juhiste kasutamine (sealt majast edasi paremalt kaldast ja tollest sillast siniste nooltega märgitud kohast) ja muul ajal lihtne rõõm, siiras ja vesine.

Palju õnnet sünnipäevalistele ja taas üks rahutus rahuldatud.