Tähelepanekud:
Mugav, ei pea kraami maha tõstma.
Rong naksub, kui pikemalt peatuma jääb. Nagu vana maja. Tühjas vagunis kostub kummalisi helisid.
Kuna hommikul pealinna urkad kõik suletud veel, on kere hele ja kohviisu. Tartus me ei saa.
Peale lähime kioskikese ei taba kiirreageerimisesindaja midagi.
No ega hullu.
Sõit jätkub.
Perroonid kaovad.
Kohati avatakse rongil vaid 1 uks - esimese vaguni tagumine.
"Tagasitulles peaks leidma mõne jaama, kus perroon. Kuna sellist pole, katsume rihtida Oravale, seal algus ja aega rohkem pealekolimiseks asjadega," seletan.
"Jajahh, aga vahet pole, küll rong ootab," on vastus.
Poole tunni pärast.
"Kuule, aga meil oleks palju parem Oravalt peale tulle, kui just Tartu välja ei jõua! Kesse jaksab ja jõuab nii kiiresti neid kotte ja rattaid..?"
???
"Ise mõtlesid selle välja nüüd või?"
"Aga läheks siis varem maha?"
"Arvad, et maha on lõbusam neid asju loopida?"
Hüsteeriline naer.
Unustage mõnuained, sõitke tunde järjest rongiga, eufooriline seisund tagatud!
*
Orava rongijaam.
Perrooni pole.
Jõuliste liigutustega tõstame maha oma pagasi ja rattad. Sama on teinud veel 2 seltskonda.
Mnjah.
Meil pole kiiret.
Lehmad tervitavad pika muuga.
Tasapisi Orava suunas, seal olla pood. Süüa tahaks. Ja kohvi.
Pood. Suurenäljase silmanägemise taastamiseks esmased abivahendid ostetud, otsime kohta persestumiseks ja leiame poe nuka tagant teise poe. Kohvi ja hamburgeriga.
Me võtame
Kohvi ja hamburgerit.
seda viimast pole ma kaua söönud. Siinne meenutab 90-ndaid - lai vintske sai, pihv, Feliksi lainelist hapukurki ohtralt ja ülevalatud miski roosaka kastmega, selle kõigelesobivaga. Jah, ka suland juust kuskil seal.
Aga söödav.
Ees järv ja tee, poe ümber kohalik mehike, kes hiilib ja luusib, kuni kellegagi jutule ning suitsu ja väikseviina saab.
No laupäev.
Ilm on ilus.
Lõtkume Piusa suunas.
Silm silmab silte ja midagi. Pööre ja liivamäed.
Ja tiigijäänukid ja konnad ja muud vee-elukid.
Suured tundmatud jalajäljed.
(Jälgi tähelepanelikult liivapinda vee all)
Piusa koobaste ees inimesed. Autod ja värki. Nagu koht või nii. Koopad ise suletud. Sissepääs giidiga. No pole hullu, võtame piletid.
Ruleb giid. Vestab üldist ja ajaloolist (piusa külas elab 4 inimest - 2 ühel ja 2 teisel pool raudteed).
Kaevandus suletud, kuna variseb. Nii pääsebki sisse vaid võtmega.
Ja ka siis mitte oluliselt kaugemale ukseaugust.
Väljas sai ülevaate nahkhiirte olust, rändest ja eraelulistest üksikasjadest.
Kuna karjäär nähtud, taandusime omapäi omarada.
Suund Koidulasse.
Metsavahetee.
Liiva-kruusatee, kohati väga treppis ( see siis selline pinnas, kus nagu buldooser äsja üle oleks sõitnud. Või tank).
Mõned kilomeetrid enne Koidulat segunes trepiga lahtine kuni 10 sendine liiv.
Rattaga sõitmiseks halb. Pehmelt öeldes.
(Einoh, eksole hullematki teinekord tehtud, aga on paremat ja on sandimat. See variant oli sandimate killast.)
Igatahes olime peale kaunist sooja suvist lõunat Koidula piiripunktis.
Palju rekkasid Venemaa suunas.
Ja asfalt!
See sobis.
Pilk kaardile, et kas Värska peale kõrvalt või otse.
Kohalikud poisid jahutasid loodushuvi - kõrvaltee ehitusjärgus ja väga treppis.
Otsustasime siledama ehk asfaldi kasuks, olles näinud ära ehitusjärgus teeotsa.
Suund Värska peale.
Sääl ju suur setupidu!
Jõudsime, aia ääres tuttavat ratast märkasime.
Omad!
Poetrett, rattaparandus (pakiraami tugikruvi oli teede peal välja hüpanud ja kadunud).
Ja siis, kuna pidugi juba õhtul Värska laluväljakul, sai välja hõigatud tsootska ning ära vaadatud Seto Kuningriigi sõjaväe paraad.
Vot see oli lustlik asi (eelnevast ei tea, jõudsime hilja kohale).
Olid papid, olid Kihnu neiud külgkorviga mootorratastel, oli ravimudas neiu aiakärus, oli turvavestidega tugirühm, oli lennuvägi, oli võristajatesalk, oli... uhh, kedaiganes ei olnud. Kõigil vanad koodid-odad-hangud näppus.
Kogu pidu oli tõeliselt vahva.
Sõbralikud inimesed ja spontaansed lõõtsamehed.
Sõnu ei jagu.
*
Vanadel headel aegadel, kui veel telefone kaasaskantavaid polnud, said inimesed lihtsamalt kokku.
Nii ka nüüd.
Gena ja kaaskondlane Olid saabunud samamaile juba eelmine päev.
Öökohatsesime koos.
Haljasala kooli kõrval, hekk varjamas ja inglise muru.
Priimus välja ja supiüritus.
Kateloki põhjas peale pakkimist tundus veidi piirituselõhna. No tühiasi, eksole. Kütteanum läbi oli lasknud.
Vesi sisse ja tulele.
Vesi kummalöiselt vahutas.
No midaiganes, ikka nuudlid ja pakisupp sisse.
Maitsesime.
Oli tõsiselt kole.
Pidi ära viskama.
Moraal: törts tehnilist piiritust rikub supi.
Piirdusime tee ja võileibadega.
4 ratast kokku kimpu telkide vahele ja unele.
Unelauluks kostus piduliste rahvalaul.
Öösel sadas. Korduvalt.
(Näen väsimusega segunedes kontserti ja apsausi. Avan silmad. Aplausna lajatavad vihmapiisad telgikatusele).
Lõppeks annab valgus aimu hommikust.
Vihm on vaibunud.
Hommikukohvi priimustel, asjade pakkimine (arvestusega: 1 lisariidekomplekt, kui peaks märjaks saama ja soe öövarustus).
Asjad koos, suund tsäimajja hommikupannkoogile. Vahelduvpilvisus, kord räigelt lämmi, siis ähvardavalt jahe-pilves. Talumuuseumi hoov. Kitsed ja hobused.
Poe poole, et varud oleks olemas. Kaarti vaatama jäädes ühinevad 2 memme, et kuhu vaja. No isegi mõtleme, et kus midagi põnevat? Ega siin miskit olegi, talumuuseum ja... jajahh, see juba nähtud. ega siis midagi, tänud ja hääd päeva.
Pidustunud noormees samuti joonelt abiks suunda näitama. Jutustab kaas aoma kolme päeva seiklused ja suundub siis poe poole kinnitust hankima.
Poe juures jaguneb meie neljane kaheks kaheseks.
Taevas on pilvine. Tuul on tugev.
Valime Räpina suuna ja asfaldi (eelmisepäeva ärahirmutus).
Sõtkume tasakesi, kiirustamata.
Tsässonid.
Ehk palvemajad. Ehk tsässonid.Nägime tee äres mõndasid. Ühe juures peatudes ja piisavalt naabrikoeri ärritades saime ka võtmega memme seltsiks.
Näitas, seletas.
Tsässonis korra aastas (memme-poolt-näidatus vana-kalendri järgi Mihklipäeval) teenistust peetakse, preester kohal ja värki. muidu seisab. Küla surnud säält teele saadetakse (mõnda lähemasse kirikusse), ka jaanipäeva ja muu suurema pidupüha aegu külarahvas küünlaid paneb.
Tsässon seest väike ruumike, seintel annetatud ikoonpildid, ämber-kopsik pühitsetud vee tarvis, küünlajalga, väike altar, lugemispult. Minimalistlik ja päris.
Vana kalmistu tee ääres. Mõned kilomeetrid sisse keerata. Vaikne, rahulik, kaev, kabel ja kemps, riistakuur ja varjuga söögilaud.
Mööduvad ja läbitud kohad ja nimed, talud ja teed.
Teepeal teise ratta pakiraami kadunud tugikruvi. Pea tunnike parandust (kust võtta metsa vahelt vajalikku kruvi?) Oi keberniit!
Räpina. Juba enne hakkasid teetööd. Mis tähendas taas liiva ja treppi.
Ja pilvisus.
Räpinas mõis ja park, vesiveski, paberivabrik, tellisevabrik, aianduskool, musitempel pargis.
Ilustore.
Mu ratta tagumine kumm tundub imelik. Jah, kauni päeva lõpetuseks juhtus see, mida olin salamisi kartnud lisaks pakiraamide mutritele.
Bensukas saab vähemasti õhku. Tagavarakumm oli kaasas.
Bensuka taha, ratas maha, heeblite abiga kumm maha, uus sisekumm ja kumm rattale peale tagasi. Õhk sisse.
Ja siis käis pauk.
Lähenev tädike haaras rinnust ja sai kaameks.
Juhtub.
Mis edasi?
Vanale kummile õhk sisse ja pargi äärde veekokku auku otsima.
Lapp sisekummile, lapid mantlise (traadid väljas) ja uus katse õhku sisse lasta.
Jäi pidama pauguta ja kandis ka piisavalt.
Oli möödunud 2 tundi ja mina saanud omale uue kangelase, kes kõiki neid operatsioone elus esmakordselt teostas.
Oli võimalus jääda sinnasamasse või eemalduda mõned kildid edasi RMK lõkkekõhta ööbima. Valisime teise variandi.
Hämar ja jahe.
Lõkkekoht, 3 katusega söögilauda, Võhandu jõgi ja lõkkekoht.
Lõime telgi üles (ähvardav vihm pidev) ja keetsime teise katsega suppi. Sai hea!
Pesemisaktsioon jäi ära. Leitud põhjused: piiluvad kalamehed ja õhtuselt jahe õhk.
Haiseme siis edasi, mis seal ikka :)
Keegi viuksus, keegi kopsis metsas.
Suht varakult magama, hakkas sadama.
Öö läbi ladas erineva tugevusega.
Hommikukohvivesi sai telgikatuse all keedetud.
Ja asjad kõik pakitud, vihmalõpu ootuses.
Plaan päevaks - minna 63 kilti Tartu ja sealt hiljemalt järgmine hommik rongile või näiteks Põlva, miski 30 kilti, ja lõunasele rongile.
Vaadates taevast ja kuulatades pidevat vihma jääb valik teisele variandile.
Seekordne riidevalik esimene soe ja vettimistvääriv selga ja teine, üdini vahetuskomplekt siis tagavaraks, kohalejõudmise tarvis.
Tee, mis eile oli liivane, sai päälevihma ühtlaseks kollaseks lögaks. Urjuhh!
Pidevad peatused - vihmakeep selga ja selhjast ära, vastavalt sajule.
Taevas on ülihall ja ülimadal.
Loodus on kaunis ja toonekurgi täis.
Ja muid loomi.
Leevaku hüdroelektrijaama näeme ära, pilved kui rusikas kuklas kogu aeg.
Põlvas lõppeks.
All-linna. Järv purskaevudega. Ilus linn.
Ülbed varblased.
Friikartulid koos kõigeks-sobiva roosa kastmega.
Ja juustusnitsliga.
Raudteejaama. Perrooni pole.
Rong. Jookseme esimese rattamärgiga ukseni.
Teine ronib sisse, ma hakkan pakke loopima.
Umbes ninakõrgusel on rongipõrand.
4 rattakotti ja 4 lisapakki + 2 ratast.
Tühiasi, eksole.
Vahepeal käin kohalik jaamasaatja sisisemas, kuidas ikka OLEKS pidanud valmistuma.
Igatahes, pakid ja rattad sees ja ise takkajärge.
No tere, Gena kaaskondlasega!
Taas me kohtusime.
Tagasisõit oli täis kaardimängu ja rõõmu mittevihma pärast.
Sest tegelikult märjaks ju ei saanudki, aga ega lusti edasi sõtkuda ei olnud ka enam eriti.
Tallinnas tervitas lõikav külm tuul.
Ilus oled, isamaa, mis muud mul kosta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar