Kuuldemäng

Laupäeval ja pühapäeval kell 15.00 (mööndusega, 15.05, pärast uudiseid) oli raadiost kuuldemäng. Laupäeval vaheldumisi laste- ja noortekas, pühapäeval täiskasvanute jagu.
Nii mäletan seda aegadest, mil märkama ja tahtma, soovima hakkasin.
See oli iganädalalõpu traditsioon (nagu ka Soovid, soovod, soovid...).
Olgu vannis, olgu raamatu kõrvale, olgu õues - ikka transistor ligi ja uus lugu elustumas.

Kuuldes tulid pildid.
Nagu sõnu lugedes tulevad. Pildid, näod, lõhnad, kõigile aistingutele kandub kõrvu puudutav.
Iseloomine.


*

Raadioteater

MÄRGID ON ANTUD.

Silmad on suletud.
Kopsud ehmatati hingama.
Aga sa võisid kuulda.
Esimene tegu su elus oli hääl.
Kuid siiani pole sa taibanud
müsteeriumi olemust.

Heli sa kuuled. Ma annan sulle heli. Kus ta on? Hetkel, mil ta sünnib, on ta sinu ümber ja sinu sees. Te olete üks. Sa oled vaba. Vaba looma sellele helile kujutise, värvi ja lõhna. Sa pead aksepteerima vaid omaenese fantaasiat. Fantaasia ei ole lõplik- ta genereerib olemasolevas andmebaasis üha uusi ja uusi seoseid. On’s see sundus?

Ja ühtäkki olen mina sina. Mina kodeerisin sellesse helisse aistingud, mida ma tundsin kui selle heli lõin. Nüüd olen ma su sees.
Sa pead võtma seisukoha.
Ma olen ateljees. Siin luuakse visandeid. Korra ema on anarhia. Vorm ei ole lõplik.

Oli kord, et sõnal oli informatiivne funktsioon. Jutustada lugu.
On, et sõna võib olla ka märk, kirjeldamaks emotsiooni. Sõna kui noot. Lugu ei sünni, sünnib õhustik ja emotsioon. Ja alles läbi nende lugu. Ma otsin vormi, et pääseda sulle veel lähemale.

Põhimõtteliselt oled sa ka ise võimeline sulatama kokku ja taas eristama märke ning emotsioone, edastamaks neid teistele. Sõnastamaks oma sõnumit.

Aga sa ei tee seda.

Sina ostad ikka poest raamatu. Sina ihkad ikka performance’i.
Ma annan selle sulle, ilma et sa sellest arugi saad. Isegi kui tuled algusesse ja seisad mu selja taga ateljees.
Sina murrad ikka pead müsteeriumi üle.
Mis on kardina taga enne esietendust?
Mis sunnib meid pettuma? Audiomaailm ei n ä i t a pilti. Kui meil puuduvad reeglid selles elamaks, loogem nad. Leiutame raadio.

Liikudes sel rajal, olen taas audiokunsti hälli juures. Seal öeldi: mõjuda vahetult. Kõige uue juures jääb audiokunst kõige mobiilsemaks, laialdaselt tarbitavaks ja odavaimaks kunstiliigiks, mille väljundiks on meedia. Ühest küljest kunst ja teisalt informatsioon.

“Inimestel on kaks head asja. Esiteks: nad kasvatavad kanu. Ja teiseks: neil on traditsioonid, ütleb Saint- Éxupery “Väikeses printsis” Rebane.
Ma ei unusta seda, mis olnud. Ikka pöördun koju. Ikka lähen allikale.
“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” ütles Rebane ka. Muidugi, mis sel Éxupery’l oma pikkadel lennutundidel teha oligi- ikka kuulas raadiot…

Pühapäeviti kell 15 Klassikaraadiot ja laupäeviti kell 19.05 Vikerraadiot.

Kuuldemänge, Jutujärge (kl 9.30, 18.30) ja Raadio Ööülikooli (pühapäeviti kell 22.05).

Niipea kui ma tekin, olen mina sina. Ole mina.

Kuula ja sa näed.

*