Uksed alati valla.
Katkisena ja parandatuna.
Rõngasrist väidetavalt 17-st sajandist.
Mõelda, et olen siin käinud läbi aastate. Jalgsi. Rattaga. Hobusega.(Jah, ma olen hobuse seljas sisse sõitnud siiasamma altarini.)
Päeval ja öösigi.
Igal aastaajal.
Mulle on veidi oluline see paik.
Kakerdaja.
Raba on ilus. Nagu ikka.
Ja taevas on võimas. Nagu ikka.
Eestimaa ja sügis.
Pilvepiirilt alla vaadates.
Ning see magusvalguslik loojangueelne.
1 kommentaar:
just mõned päevad tagasi mõtlesin sellele Su lemmikpaigale. Et tuleks endalgi ehk taaskord see tee jalge alla võtta.
valgusekandja
Postita kommentaar