Maailmaküla räägib sest nii:
The Shin EgAri on Gruusia virtuooside grupp. EgAri baseerub Gruusia instrumentaalmuusikal, polüfoonilisel laulul ja rahvatantsul ning ühendab esmakordselt need küllaltki erinevad komponendid ühtsesse terviklikku kavasse. Ka on suhteliselt tavatu nende viis kombineerida arhailist ja modernset, Kaukaasia ja mitte-Kaukaasia instrumente, Gruusia rahvamuusikat ning jazzilikku mõttemaailma.
Sellegipoolest ei ole The Shin mitte traditsioonide murdja vaid hoidja. Kõik mis suudab areneda, peegelduda tänases päevas, see suudab ka kestma jääda. The Shini muusikas on sarnane rahumeelne ja loov Ida ja Lääne, uue ja vana dialoog mida võib leida paljudes Gruusia kultuuri suurte tegijate teostes: Rustaveli poeesias, Pirosmani maalides, Otar Ioseliani filmides.
Ei saa salata. Huvitav ja omapärane oli. Oli jatsu, oli fankitki, mingites kohtades hakkas silm rahvapillide vahelt süntekat otsima. Ei, näha oli vaid üht elektrikitarri ja kõiksugu vanemat tõugu puhk-, löök- ja keelpille.
Kõige võimsam oli meeste mitmehäälne laul. Sügav, puhas, võimas. Mitmehäälne. Omavahel haakudes ja põimudes, taas eemaldudes ja kokku saades. Olen tõsiselt võlutud.
Tantsu, kohati ülikiireid jalaliigutusi, näitati samuti lugude saateks.
Lisaloona esitatud rahvalaul a capella pani sügavalt mõtlema, et mis rahvas see selline on, kel nii keerulised, samas sujuvad, vastandlikud ja kokkusaavad laulukeeled on.
Ei, laul oli see, mis seekord sügavaimalt meelde sööbis ja suisa hardust tekitas.
Publik kutsus tagasi kahe lisaloo jagu, saal tõusis püsti ja trampis jalgadega.
Seekord siis sedamoodi.
Väike näide ka:
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar