Käpalised botaanikaaias

'
Botaanikaaias orhideenäitus.
Troopikakuumus ja ilusad lilled.
See vaatab otsa kui vuntsidega sombreeroga vanamees.

Iga õis omas ilus.


Ilusad, jah, on need käpalised.
Lähemalt siit.


Lisaks veel asalea.

Taim, mis meenutas väga seda puhmataolist valgustit, no kus kõrrekeste otsast valgust heideti.

Ning muidugi miski palmiline troopikakuumus-niiskuses.

Ringi kõndides tundus, nagu oleks amatöörfootgraafide suvepäevadel või midagi sellist. Vähemalt igal teisel seinast seina kvaliteediga apastraadid näpus ja üks suur klõpsutamine käis.
Üllatavalt palju inimesi.

Kõrvemaal lustimas

'
Mu lemmikvärk RMK sai maha perepäevaga.
No nägin kuulutust lehes ja et priipäev ja värske õhk ja lumi ja tegevused ja.. et mindagu!
Piisav kambake sai kokku ka.

Tuubisõit.
RMK maskotid Jänes ja Rebane igatepidi silmis tolgendamas ja rõõmsasti jõudu soovimas.

Aga et midagi uut õppida, võtsime kohad sisse tõukekelgu retkel.
Assapaganas.
See oli raskem kui pealtnäha paistis.
Koguaeg pidi rühkima, siis ei pidand kelk suunda ja jooksis isepäi, koogutaja kukil, hange ehk rajalt kõrvale ehk kellelegi suisa otsa. Siis jälle, mäest üles eriti, oli mõistlikum kõndida, et mitte tagasi libiseda.
Mina kui väga mittesportlik element sain korraliku ähkimaajava koormuse.
Retk oli paarikilomeetrine.

Seljad märjad, naasnuna, otsustasime veidi paiksemalt võtta.
Luuategu päädis elusa luua omistamisega.
Edasi parajast jupist medali saagimise juurde. Ketas oksajupi otsast saagida, sobiva puuriga auk sisse,

nöör läbi ja siis RMK põletusmärk, mis lõõmavas lõkkes end kuumaks ajas, peale põletada.
Enamus lastel ja suurtel olid medalid kaelas :)

Räätsaretk. Millest mina loobusin - jalg ei kannata, tõukekelk andis niigi endast parima.
Kuid käinud rääkisid, et elamus. Ilvesejäljed ja muud põnevat pehmes lumes sumbates.

Samal ajal lumelinnas..



Ühes nukas käis vigursaagimine. Või kuidas seda nüüd nimetadagi, kui mootorsaega skulptuure valmistatakse.

Suppi ja teed sai ka, piiramatult.
Lõpetades klassikaliselt:
Oli ilus talvepäev kevadmärkidega.

Fotojaht: Kimbust luuaks

'
Luua valmistamine algab võru tegemisest.
Võib ka traadiga, kuid see pole pooltki nii ehe.

Pajuvits kooritakse, jämedam ots õhendatakse. Siis muditakse, soovitavalt soojas ruumis ja veel parem, leiges vees leotatuna, näppude vahel kiud pehmemaks. Lõppeks pannakse sõlm piule sisse ning keerataksegi kokku võru.

Kaks võru valmis, peab kimpu korjama mõnikümmend kaseoksaraagu.
Jämedamad otsad ühtlasek lõigata-raiuda.

Kimbu kokkusurumiseks on mitmeid riistu, siin pildile jäänud kaks. Toime sama, välimus erinev.

Selle riistaga oksakimp kokku surutud, algab vitsarõnga pealeajamine.
Esimene rõngas peal, käib surutis lahti, veidi kohendamist ja kümnesendise vahega läheb sama teed ka teine.

Siis saadu juukseidpidi pihku, noaga säuh-siuh liiga pikad otsad maha.


Vars otsast teravaks nelja kanti, et keerlema ei hakkaks, kimbukese keskele ja suruda-koputada, kuni ongi valmis!

Teised kimbutajad.

Selg, tuli ja lumi

'
Tulest alustades.
Sõbrad metsa tagant kutsusid selle aasta esimesele välugrillile.
Katuselt maha aetud lumemägede vahelt oli välja kaevatud suvine lõkkekoht.
Tuli sai püsti ning sulailm lubas mõnusasti lõkkel vorstikesi grillida ning joogikest libistada.
Küll tegi suits pikapeale liiga, sest katlas istudes polnud tal muud väljapääsu kui olijate silmadesse..
Vahva õhtu!
*Teie vorstitäidisega suitsuheeringas *

Loterii on kõndida tänavatel, mille kohal varitsevad võimalikud mõrtsukad.
Pea kuklasse ja elu armsaks!


Kuulnuna piisavalt uudiseid pahedest, mida lumekogus lisaks allasadamisele allolijatele paigalejäädes katustele teeb, tuli ühel Kenjaalsel Peal meelde, et on mere ääres väike maja, mille katuste lamedad pinnad samuti mitte kõige nooremad ja vastupidavamad pole.
"Et läheks lükkaks igaks juhuks suure luuaga katuse puhtaks. Tule igaks petteks kaas. No et keegi kiirabi kutsuks, kui alla peaksin sadama," kutsub Kenjaalne Pea.
No sellisest pakkumisest on raske loobuda.
Saati, et polegi sel talvel veel võimalust olnud lund visata (õnnelik autota linnainimene korrusmajast, eksole!).
Kohale jõudnuna ja katusele roninuna kostub katuselt sügav ohe ning alistund käpake sirurub raudlabitat kuurinurgast nõutama.
Veel veidi toimetatuna kutsutakse ka mind katusele.
Üks raiub labidaga põlvini tihket lund lahti ja teine viskab kergema riistaga üle ääre.
Jõusaal jääb täna ära.
Paari tunniga (!) on ohtlikeim ja kandvaim piirkond suuremast lumest vaba.
Jääb jupike, kuhu ka lumeta ronida ei täi.
Kui juhtub, siis on see saatus, kuid mitte meie elude arvelt.
*
Täna, ärgates ja märgates, olen liitunud nende toredate inimeste klubiga, kes on avastanud, et neil on selg ja õlad.
Veidi valulised.
Kuigi üldse mitte üleliia :)

Fotojaht. Terav

*

Teravatipiline ja terava maitsega


Mis juhtub karpide ning juhtmetega, kui elamises lippavad ringi paar teravhambulist närilist:


Teised teravused.

RTJ

'
Ma olen üdini tänulik, et mul on töö ja et saan palka, kuid siiski tekivad mõnikord patused mõtted, et 5 päeva nädalas on liig.
No et reedeks väsiks nagu ära veidi või nii.
Et RTJ!
Lähed ja ei PEA midagi töist enne esmasba hommikut.
Oma aeg.
Ärkvel ööd ja päevased uinakud.

Igatahes.
Reede pääletööd kodo, veidi värskendust ja maja ees ootavasse autosse.
Läbituisu ülihea parkimiskoht kiirelt leitud, kohvikusse.
Väike vein ja kohvi.
Laual lillepott paari võrsega ning kõrre otsas umbes selline sildike: "Siin on Eili ja Tommi istutatud melon või sidrun. Kui kuivab, niisutatagu, palun. Tänan."
Katsume mulda - on täitsa niiske.
Nädal jookseb kui sulalumi mööda märtsisooja katust õlult ja hingest. Maha.
Mahler. Gustav Mahler.
Jälle.
Seekord Viies sümfoonia.
Istun saalis, esmakordselt põrandal.
Ja siis, taas.
Ilma narkotsita tripp.
Lihtsalt, muusika tuleb ja viib, enese sisse ja enesest välja.
Olnu ja filmid, enda ja võõrad elamused ja pildid.
Aeg kaob.
Lend jätkub.
Tormlev ja vaikne.
Karjapoisi pasun, leinamarss ja sõjatormid täies mahus.
Sekka partituuris armastuskiri.
(Olla Mahler partituuri armastatule saatnud, see lugend nooti kui raamatut ning TULGU TA SIIA!!! vastanud.)

Jah, ma arvan, et see moodus on hää lõpetuseks, omaaja sissejuhatuseks.

Muide, tali kestab.
Kooks veel ühe paari villasokke???

Eee.mmmm... palun tõlget!

'
Tööpostkasti potsatas selline kirjake:

Olen Teiega nimel meie hilinenud kliendile, mida teie riigi kodanik ja investeeringuid tegi ta meie investeerimispank.

On 15 juuli 2001, meie klient, kes oli kulla ja toornafta kaupmees hoiustatud summa neli miljonit USA dollarit alusel portfellivalitsemise meie investeerimispank 4 aastat ning hoiustamise tähtaeg on 15. juuli 2005 üle 98% kasvu, mis ulatub kokku seitse Miljonid üheksasada kakskümmend tuhat USA dollarit. See raha on, sest tähtaeg ning ümbermineku kohta vahendid on samuti aegunud

Meie klient suri detsembris 2005 aasta vanuselt 81 ajal oli ta viimistlus abielulahutuse menetlus tema 4 kümnendi pika abielu. Meie klient ei ole täpsustanud oma lähedasi või soodustatud tema tohutut pärandit, sest ta oli harva ja ei ole lapsi ja kõiki jõupingutusi, et leida tema lähimate pereliikmete on ebaõnnestunud.

Peamine põhjus on Teiega on sulle seista kui pärija või lähisugulasega tohutu pärand meie hiline klient. Olen tagab teile, et see toimuks vastavalt õigustatud kord, kui ma ei ole teie koostöö ja range konfidentsiaalsusega.

Kui leiate ise võimeline töötama minuga selles, taas minuga täpsemalt, kuidas toimida: Sinu täisnimi ja aadress, oma koha ja sünniaeg, Teie Eraisik Telefon üksikasjad ja kutsealal: (tutkit ma sul reklaami teen, a siin oli meiliaadress) Palun, kui te ei ole huvitatud selle ettepaneku lahkelt kustutada selle posti ja ma ei kavatse teiega taas tõttu tundlikud selles protsessis.

Ootan teie kohest reageerimist.
M. Devon

Ausõna, isegi mittekursiivis on see tekst minu jaoks mõistetamatu.
Saatja aadress oli itaalia lõpuga.
Huvitav, mis keeles me telefoni teel suhtlema hakkame, et nad numbrit vajavad?
Ja jääb küsimus: mis on siin kirjas?
Mida see kõik tähendab?
Otsitakse kellegi sugulasi? Kellegi, kes suri 2005 aastal 81 aasta vanuselt? Ma usun, neid oli rohkem kui 1.
Ehh, ma ei hakka..

Fotojaht. Tagurpidi

'
Arvasin juba, et lasen ka selle nädala fotojahi mööda omapoolse panuseta, kui laubaõhtul lillepoe ees jäid silma need.



Teised tagurpidajad.

Vahepala vahepaladele. Öös on asju...

'

Õhtulaul

    Enam päikse kuldsest lõõsast
  punut pärg mu pääd ei ehi.
  Igast puust ja igast põõsast
  hiilib mustas mantlis mehi.

  Võikaid varje kerkib hulgi
  kohe taeva tuhmjat seina.
  Kes küll poetas kaarnasulgi
  ruugesse mu ristikheina?

  Kes küll pühkis kullapuru
  punetavalt pilvepangalt,
  nühkis õiemustrid muru
  hõberoheliselt kangalt.

  Ära küsi. Pimedas ju
  helkimas näed aknaruutu.
  Koju nüüd! Sest öös on asju,
  mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Öös on asju, mille külge tark ei puutu.
On meil tarkust?

'

Vahepala. Veidi rotti

'

Kas Sina juba oskad sabale toetuda?

Suudad end mahutada mitmekesi sinna, kus ühelegi pealtnäha kitsaks jääb?

Või tead, kuidas kiirelt ja elegantselt pesa tarvis voodrit leida?


<3 )--- <3 )--- <3 )--- <3 )---- etc.

Suremine muumiaks

'
Metsast kileonnist leitakse talvel muumiaks kuivand laip.
Kõrval päevik.
Nii algab film.
Putukate heli: muumia päevik.
Suitsiidik pani poest kotti kile, kõhuvalurohtu, habemeajamisvarustuse, suure pudeli joogivett, kaustiku, kirjapulgad, transistorraadio ja patareid selle elushoidmiseks.
Ning sõitis sügavale metsa surema.
Ehitas kilest onnikese ja hakkas näljasurma ootama.
Kuulas raadiot vihma kilel.
Film püüab näidata, mida surev mees võis näha.
Putukaid, vihmapiisku ja mälestuspilte.
Päev. Päev. Päev.
Valud.
Augustist sai september.
Mälestused, pildid, kirgastumised.
Raadio.
Päev. Veel üks.
"Ma tahaksin surra valguses, päeval."
40 päeva on möödas.
Jalad ei liigu enam.
Nägu on kõhn ja nahk tõmbub kontidele üha ligemale.
45-s päeav. "Ma peaksin pääsema Guinessi rekordite raamatusse!"
Veel üks päev.
Vaikus, loodushelid. Okkad, lehed ja vihmapiisad vastu kilet.
Veel üks päev. "Ma ei saa surra."
Valgus ja kooma.
Veel üks päev.
(krt, sure ära juba! ütleb kaastundlik hääl minus..)
54. päev. "Homme ma suren, ma tunnen seda."
60. päev. Ikka elus.
62. päev.
Siit lugu katkeb. Ja ka suitsiidiku elu. Või kirjutamisvõime.
Äkki. Äkki on ekraan valge ja siis must. Alles mõnda aega hiljem hakkavad libisema supakad.

Meelde jääb imelik tunne ning 2 küsimust.
Kuidas saab keegi minna nii, et teda otsima ei hakka keegi?
Ning kui suur peab olema tahe surra, et kestvate, üha tugevnevate piinade eest ei taheta põgeneda tagasi ellu?

Vahepala. Jaani lugu

'
Sellel suvel juhtus. Nii mõndagi.

Oli jaaniaeg, imede aeg.

Aeg, mil soontaimelised õitsele lüüa võisid ning rinnus rahutuks kiskus.

Ööd kippusid olematuks, uni niisamuti.

Valgus ja vabadus kaotasid piirid.

„Maria, Maria, mu õeke sa sääl

Sa laulad, ja tõesti – on ilus su hääl..“ ümises poiss mereranna poole astudes kunagi kuuldud viisijuppi.

Tema suveneidise nimi oli küll Kaia, aga see ei seganud üminat muutmatult jätkamast.

Kaia oli ilus. Pehme. Nii loomuselt kui nahalt.

Ja laulis ta tõesti kaunisti.

Pärisõdesid Jaanil ei olnud.

Loomulikult pandi jaanipäeval sündinud poisslapsele nimeks Jaan. Oleks tüdruk, olnuks Jaanika.

Huvitav, miks jõululastele Jõul nimeks ei panda?

Jõul ja Jõulika või midagi taolist.

Juba päevi enne pööripäeva olid suvised päkapikud aasadel vahtimas, et kes ja kuidas ja on ikka väärt. Päevi pöörima.

Loomulikult polnud nad punased, linnud-loomad oleks nad sirgelt nahka pannud muidu.

Suvipäkatsid olid pruunikasrohekad, siuksed pooltohletand sambla karva.

Pissisid usinasti sõnajalarisoomidele, sest oli ju teadatuntud tõde, et see imeaine taimekese üldse õitsele lõigi.

Jaan, tavaline maatõugu metroseksuaal, potsatas kilekotti istumise alla pannes (liibuvad firmateksad ju!) künkale istumaie.

Istus vaikselt ja rohkem kui 3 minutit, seega päris kaua. Vaikimise seisukohalt, kes juba kahe minuti möödudes vaikselt nihelema hakkas.

Jaan istus ja vaikis. Isegi ei liigutanud end.

Ning siis hakkas tema nägema.

Suvepäkatsid tatsasid künka kõrvale lagendikule.

Tulukesed silmis ja ihukatted määrdunud.

„Misse töll seal jõllab,“ alustas koosolekut vanim, viibates põlglikult Jaani poole, kes end olematuks mõtles ning isegi silmad kadumiseks sulgenud oli.

„Ahh, las kasvatab juuri, nagunii ei usu ta meid enam,“ arvas noorem.

„Miks?“

„No nad sirguvad pikaks ja siis ei sobi ju enam, eksole.“

Korra veel kahtlustavana Jaani poole sisisenud ( kes laugude vahelt ikka veidi juba piilus) , jätkasid kamuflaažispetsid oma koosolekut.

„Noh, kusikud, palju siis lille lõite?“

Seltskond nohises häpelikult.

„Kolmetammekäänus ikka paar õilmitseb,“ lausus õllekõhuga isend väikse uhkustundega.

Mõni teinegi mühatas ebaselgeid aadresse.

„No mõni siis ikka on, asi seegi,“ tegi vanim kokkuvõtte.

„Ja inimesed?“

„Oi, sellega on korras. Kõigil on varud ja ankrud ja keefirimarinaadis raiped ootel. Anna ainult tuld!“

„Nojah, teeme siis viimase grupikalli ja jääme järgmist suve ootama,“ võttis päälik teod ja jutud kokku.

Rohekas pundar koondus ja hajus.

Jaan jäi.

Kolmetammekäänus, oli kõhukas päkats sõnanud.

Jaan tundis metsa.

Teadis ka kolme tamme.

Tema peas valmis plaan.

„Tsau, Kaia, kassa tuleksid?“

No pääle seda muidugi, kui saslik söödud ja pea poolpildituks kaanitud.

Nii nad pidustena metsa vahel kakerdasid.

Ikka rüübates ja suudeldes vaheldumisi.

Päris füüsiliseks nahinaks ei saanud minna, kuna nendesuguseid tuterdas liiga tihedasti ringi ja mööda.

Õie nad leidsid.

Igaks juhuks sõid kahepeale ära ka.

Mille tulemusena said nad lisaks pohmakale ka mürgituse ja kõhulahtuisuse.

Kuid kokku nemad jäid.

Selleks suveks.

Ning nende vahel juhtus veel nii mõndagi.

Fotojaht. Alt ülesse

'
Kuskil kaugel, ilmamaa veerel on maailmapuu..

..mis oma võrade varjus üht suurt muna hoiab..

... millest koorusid linnud..

..mõned ühe peaga, teised kahega.

Kindluseks-iluks on loodud tornid.


Teised kange kaelsed kõrgussevaatajad.

Külmapühad

'
.. on selline päev koolilapsele, kui on liiga külm, et kooli minna.
Mis muidugi ei tähenda, et saadud vaba päeva õues viibimiseks kasutada ei saa.
Kui mina veel noor olin, olid kriitilised piirid määratud konkreetsete kraadidega akna taga.
Ei olnud veel sellist asja.
Noh, ja oli siis järjekordne talv ja kraad kõikumas seal kriitilise kriipsu ligidal.
Sovhoosis, kus kooli polnud, oli korraldatud buss 4 km kaugusele kooli.
Ootab siis käputäis lapsi ja samas auulis elav õpetajanna bussi, mis imekombel tuli.
Õpetajatar ikka innustab, et ikka-kooli, ikka-kooli, pole nii külm ühti.
No kooli me saime, kuid kadedus kojujäänute pihta ei andnud asu.
Nii koolimajas esimest õpetajat kohates kohe ründele asusime: miks me kooli pidime tulema, nii külm ju?!
No mis te siis tulite, kehitas küsitletu hämmeldunult õlgu.
Ja nii, nagu me seal tropis ukse all olime, kogu see pool klassitäit lapsi samas ringi pööras ja koolimajast välja üle põldude kodu poole tagasi.
Kõik see 4 kilomeetrit.
Siis nagu polnud külm ühti.
Oi, kuidas me kodus võtta saime.

Ärritunud kodanik

'
Loen Postimehe onlinest uudist: Kristiine keskus paneb täna välisuksed kella 18-st kinni, kuna kõik töötajad tahavad järeljõulupidu pidada. Noh, selge, mõistlik, teatavaks võetud, arvestan.
Kommentaarides ent leidub üks nördinud lugeja:
20.01.2010 12:24
upps : Mis Te arvate, kas oleks mõistlik kui nt. TV3 lõpetaks üks päev oma saated kell 18.00, sest kõik TV 3 töötajad tahavad pidutseda, või nt. kell 18.00 lõpetaks EMT mobiilivõrk oma teenusepakkumise ( kuigi võrk toimib n.ö läbi õhu, on seal ka ju füüsilised inimesed kes selle toimimist jälgivad ja vajadusel sekkuvad) , sest vaja ju pidutseda. Mida siis inimesed arvaksid, Muidugi on nad kõik eraettevõted ja korraldavad oma elu kuidas tahavad, kuid kui sa oled juba ühiskonnas sellise positsiooni võtnud, et midagi pakkuda ( olgu see siis õõpäevane mobiiliside, teleülekanded või ostuvõimaluste pakkumine ) siis peaks ka seda järjepidavalt pakkuma, mitte nii et täna tahan pidu pidada ja panen varem kinni.

Vot siin ma nüüd küll aru enam ei saa.
Milles probleem?
Solvunud ostleja ei saa ostelda sel õhtul antud asutuses ja mis siis?
Mingu see 1 päev teise poodi või käigu varem ära.
No nii krdi mugavaks on elu läinud. Talle teatatakse viisakalt ette, et sry, sulgeme.
Aga mõni töll ikka otsib oma ÕIGUSI ja iriseb kõige kallal.
Elukvaliteet kannatab või?
Idiootsus, ausõna.

Jäljekütt

'
Siin viibis hiljuti ilmselgelt isane isend!

Eksinu

'
Vabandage, kas see tee viib lõunamaale?

Rottide korvpall

'
Soomes Teaduskeskuse Heureka ekponaatidena esinesid ka korvpallivad rotid.

Video

Soovitan soojalt.

Rotid on rotid.
Aga kui õpetust uskuda, siis nii nad õpivad.

Karistus on keelatud.
Toimitakse premeerimismeetodil.
Rulldeorandist hangitud rullik moodustub palliks, sälgud läbi, et haaramiseks kohta.
Lühidasti.

Ja siis eilane nähtu


Emased kalpsasid päise päeva aeg ( minu omad ei viici isegi ringutada sel ajal) rahuliste ringi ja toppisid pallikest ettenähtud korvikesse ning situsid nurkadesse.
Kolmanda lisandudes jäi esmane oportunist täiesti segadusse.
Ja teised kaks, videol nähtud pruunikas (Siiri) ja esmasele valgele lisatud (uhh, kuidas see markeering nüüd kõlakski - mask?) hakkasid duelli pidama.
Maski nimi oli Inger.
Rahvas, tuhanded pealtvaatajad ( miski paar tosinat jõnglast ja mõned mahukamad) juubeldasid ja ässitasid valget tegutsema.
Mask võttid palli, matsutas seda korvi all pruuni tulekuni ja siis surus pealt korvi.
Pruun haaras alt käppadega kinni, sujutas hambusse ja tegi korvisurungu omas väravas,
tagajalgu appi võttes.
Ja nii korduvalt.
Kolmas, vana valge, haaras mõnikord palli, kuid mediteerima selle kallal liiast jäi.
Kuni mõni samapuurlane palli ära virutas.

Virutada nad oskavad.

Ja nii edasi.
Rotid on targad ja nummid.
Ja nad teavad seda, raip!

Põige naaberlinna

'
Ma ei salli masse ja trügimist.
Seepärast tundus kohtadesse minna hea mõte pääle pühi ja koolivaheaja lõppu.
Suund Helsingisse.
Nibin-nabin broneeritud piletid tasku ja kappadi-kappadi laevale.
Joonelt söögisaali.
3 tiiru taldrikuid täitmas ja oligi aeg lõõgastuda ja nautida.
Ja paar võileiba päevakski valmistada.
Masu, sõbrad.
Mahutanud kõhtu, mis mahtus ning vahed veel 3 tassi teega täitnud, vaarusime õue.
Aknast nähtud jäätükid ja -supp vajasid lähemat vaatlemist
Sest juba valgenes ning nägi.


Tekk oli kaetud lumega ning, nagu hoiatus uksel lubas, libe.
Tuul nagunii.
Käe alt kinni, tipsammhaaval kaagerdades nagu pesuehtsad vanurid, ise selle üle piiskadeni irvitades, kulgesime veidi vabas õhus.
Sihtpunk.
Jalutamine infopunkti ja otse ja omadega päringud.
Päevapilet oli euro odavam kui vajalike otste ühekordsete summa.
Ostsime päevapiletid.

Jalgsi rongile.
Tikkurila peatuseni Vantaas.
Eestikeelne jutt kuskil teises vaguni otsas, millele kuskil peatuses sügavamad tämbrid lisandusid.
Väljudes möödusime neist purupurjus õitsevatest isenditest.
Midaiganes.

Loodus on sama kaunis ja hingematvalt jätkuvalt piireületavalt ilus kui siin.
Siis sihtpunkt.

Heureka!
Teaduskeskus.
Ülalnähtud kujutis maja seinal juba tõmbas aju krussi.
Neli kuupi, eksole?
Minge lähemale ja vajutage mäed orgudeks, jälgige lume asukohta ning sättige taju ümber.
Mõneks ajaks.

Heureka. Mille pood kahjuks just minu pildimasinasse sobivaid AA patakaid ei omanud (olemasolevad ütlesid just hoone ees, et nemad enam ei mängi).
Ma olen veidi omandanud ning kordi väheb koguhulgast mäletan teadmisi füüsikast ja igasugust ajutegevusega seotust, eriti optilisi.
Nende kõigi meenutamiseks oli mitmeid eksponaate, mida vastavalt juhendile käppida võis ning millele vastavalt nad käitusid.
Ise näpid, ise näed, tunned, tajud.
Maavärinast kosmoseslendlemiseni välja.
Laes hõljusid kerad.



Sama jätkuks kellaajal planetaarium.
Info-õppefilm elust maal ja selle võimalikkusest väljaspool seda.
Tõdemus - me oleme väga väike planeet väga suurte igaste kõiksuses olijate keskel.
Väga väike.
Poolkeraekraan on päris peadpööritamapanev selliste vaadete jaoks.

Järgnes näpi-kõike ja koge müstikat klassikaliste füüsikaliste ja optiliste tõsiasjade nägemistest ja katsetustest..
A la kuidas trummilöögist pool ruumi eemalseisev riie õhuvoolist võbelema lüüa või vee peal seisev paadike õhumullide tiheduse abil uputada.
Siis, kellaajal, rottide korvpall.
Minu magustoit, aga sellest teen ma järgneva kirjatüki.

Edasi väike kohvikutee ja omavõileblus kosutamise eesmärgil kohvikus ning nägematuid nähtusi tuvastama.
Pulss oli mul kiire, eriti pääle ratastoolis sooritatud tantsu.

Perpetum mobile


Et liigub see ratas juba Heureka avamisest saati.
Ekstaole.

Lõppeks küllastumus ja mõningad eksponaadid jäid ka vaatamata ja mõnede asjade toime tabamata.
Minek tagasi Helsingisse.

Itäkeskus. Miski pop koht vist.
Aga no kaeme perra!
Raudteejaama metroo oli suletud, nooled eelmisse ja järgmisse suunasid.
Et 300 meetrit.
Suunatud suunas miski aja pärast suur punane M ja silt, et Raudteejaama metroo suletud ja edasinäitava noole suunas veel 300m.
Noolt järgides järgmise suure punase M-ini ja samasugusele sildini.
Nii veel paar korda.
Ikka 300m.
Igatahes kuskil oli ka töötav metroo.
Suht näidatud suunas.
Valida idasuuna ja läänesuuna vahel.
Loogika, eriti teaduskestustel tulnutel!
Abiks juhised seintel ja tabloodel.
Metroo.
See on see tramm, mis sõidab maa all, milleni jõudmiseks seisate kõrgelt allasuunduvatel elevaatoritel, kus on viisakas ühtses rivis seista, sest mööda jooksevad need, kel lindikiirusest napib.

Siuh-viuh ja meid sülitatakse (ok, tulime ikka ise) välja Idakeskuses.
Suur kaubakeskus paljude poodidega.
Elustiilikeskus?
On, nagu on.
Palav on.
Mul sulejopes.
Tõdemaks, et suurpoed pole mu eelistus ja riiete selgaproovimine talveperioodil kitsastes kabiinides ja oludes mu meelistegevus.
Hoolimata meelistustest jäi miski ikka külge.
Tõdemused tõdetud, istume kuskil, tellime teed ja õlut ja nahistasime järgmised omavõileivad.

Tagasi keskusesse.
Väikse väsimusest tingitud ajusurma toel veidi liigselt, kuid aegatäitvalt tiirutatud, tagasi laeval.
Väss.
Heureka nähtud ja läbituks kogetud.
Idakeskus nähtuks ja mittemeelitavaks loetud.
Kogemused taas.

Kodus.
Nähtud, käidud.
Seekord sedamoodi.

Ohtralt veini ja kunsti

*
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et tehti ettepanek.
Keegi kuskilt kuulis ja reklaamis oma blogis, et taraaa!
http://www.schoenberg.ee/SB_060_Arhiiv/ARH_PNP_2010/PNP_2010_KUJUNDUS/index.htm
Tasuta buss Pärnu ja tagasi, vahele hunnik kunstinäituste avamisi.
ING + PNP avamisralli.
Jah, muidugi.

Nimi kirja ja laupäe ennelõunat bussile.
Kunztnikud ja huvilised.
Kes on kes, ei adund halligi, aga üks väike ja üks suur buss peatusid Pärnu Kunstihalli ees esimeseks avamiseks.
Keegi mängis üliväiksel kitarrel, mil elekter sees, keegi puhus flööti, keegi peksis trumme ja kellelgi oli ruupor.
Aktiivseks kasutamiseks ja tegevuse kajastamiseks.



Andes end voolu kanda ning mitte muret tundes tuleva pärast.
Hariduslik moment jäi kogemuslikule alla.
Aga vein oli avamisväärne ja hää.
Ning näitus meeldis.


Teise näituse avamine ja sealne hõõgvein leevendas juba esmaseid segadusmomente.
Tants ja trall, sürr ja segaduslik kord korraldajate ja avajate seas hakkas ühtlaselt meeldivaks muutuma.
Viiralti kolm erinevat tiigrit. Eriti see kaseotsa-kassiga variant.
Põrgu.
Pariis.


Majas, linnamuuseumis, veel veidi ringi tuterdanuna leidsin pääle katsutavate loomatopiste ka nostalgianurgakese.
Visu suusad.




Edasi läks mõte söögi peale ja jalg järgmise avamise poole.
Ikka otse ja lihtsalt - järgi ruuporiga tegelasele.
Eksimisvõimalus nullilähedane.
Port Arturis seletas Reiu ise omi pilte lahti.

Siis tabasid meid teel rästad.
Kohe istusid ja poseerisid häbematult.
Loomulikult täpselt senikaua, kuni apastraadid välja sai kougitud.
Virrdi, ja seal, kus oldi, enam poldud.
Oldi natuke kõrgemal ja kaugemal.


Kontserdimaja ja uus näitus.
Mis osutus kohalejõudes juba avatuks.
Veini veel oli.
Kunsti oli ka, jätkuvalt, igale maitsele.
Inimesed.. ka, igale maitsele.
Edasi suundusime Endla suunas. Seal uksed veel kinni ja Tex-Mex kõrval.
Valik oli kerge kahe vahel. Ikka söömakohta.
Caesari salat oli ülihea! Eriti pärast teravaid elamusi taco manustamisest.
Endlasse. Lõbus avamisralli oli täies hoos ja vein oli otsas.
Saabus kohalik, kelle abiga pääle esitatud kunstiga tutvumist järgmisse sihtpunkti loovisime.
Tuju oli ülev, linn ja ilm kaunis, kõht ja pool pead täis ning juttu jätkus kauemaks.
Koola poolsaare, Äänisjärve ja muudes kohtades leitud kaljujoonised.
Seks ja vägivald, ajal pole tähtsust.


Uus avamine oli ettevalmistamisjärgus.
Veini alles valati topsidesse.
Kaesime esitatava üle.
Seanahale tehtud tätoveeringud.
Paanikad ja luulud.




Järgmine näitus oli tundmuseks, et enam ei suuda oluliselt hoomata.
Aga kulg ise ja samad inimesed, kes läbi näituste kulgesid.

Kontsert.
Pillid keset hommikust kunstizaali ja põrandat nühkav sussiline-kampsuniline nende ees.
Rahvas potsatas lihtsalt põrandale - seina äärde istu - lebosse.
Teos oli omapärane.
Meenutas EKMA-t ja Wallenbergi.
Aru ei saand halligi, kuid saksa keelt valdav pärnuelanik ikka veidi seletas.
Ohh, ja siis oli juba üldine trall mööda linna ja kõrtse ja linna.
Ja juttu ja inimesi ja veelkord juttu.



Lõppeks bussi ja pääliina suunas.
Väss.
Buss pruukis, laulis ja lobises.
Inimesed seal sees samuti.

Oli ilus päev.

Vahepala. Sajab

'
"See on sul hea mõte küll, Notsu," ütles Puhh seepeale. "Aga hajutame seda nüüd kohe tee peal. Kodus seda harjutada ei kõlba, sest see on ju eriline õuelaul, mida peab ainult väljas lume käes laulma."
"Oled sa selles ikka kindel ?" päris Notsu murelikult.
"Noh, küll sa ise näed, Notsu, kui seda kuulad. Sest vaata, kuids see algab. Mida enam sajab lund, tidili-pomm..."
"Tidili mis asi?" küsis Notsu.
"Pomm," vastas Puhh. "Pistsin selle sinna vahele, et oleks rohkem ümina moodi. Seda enam ajab lund, tidili-pomm, seda enam..."
"Kas sa ei öelnud mitte "sajab"?"
"Jah, aga see oli enne."
"Enne tidili-pommi või?"
"Ei, see oli hoopis teistmoodi tidili-pomm," vastas Puhh, ise juba kaunikesti segaduses. "Ma laulan ta sulle otsast lõpuni ette, siis sa tead."
Ja ta siis lauliski veelkord.
Mida enam
SAJAB LUND, tidili-pomm,
seda enam
AJAB LUND, tidili-pomm,
seda enam
AJAB LUND, tidili-pomm,
kuuse alla hange.
Külm poeb läbi
KARVAST MUL, tidili-pomm,
ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,
ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,
näpistama kange.
Niiviisi ta nüüd laulis, sest nii kõlas see kõige paremini, ja kui laul läbi sai, jäi ta ootama, et noh, nüüd ütleb Notsu kindlasti, et kõigist Külma Ilma õuelauludest, mis ta iial kuulnud, on see Puhhi oma ikka kõige parem.
Ja Notsu ütleski - mõtles teine tükk aega hoolikalt, enne kui ütles. "Puhh," teatas ta surmtõsiselt, "ega neil varvastel polegi niiväga viga, aga kõrvad, vat need..."

Some dance to remember, some dance to forget

'